1. Juhtkiri.
2. Einar Soone. Jõulujutt.
2. Jaan J. Leppik. Rahu maa pääl 2001.
3. Indrek Vaino. Vladimir Solovjovi elust.
4. Vladimir Solovjovi tähendus tänapäeval. Intervjuu Mihhail Lotmaniga.
6. Ain P. Leetma. Frantsiskaanide ordu ja selle eripärad.
7. Merike Kleeman. Ikoon kui sakraalne kunst.
8. Koguduse ajalugu. Stina Barinova. Kaarli kiriku arhitekt Otto Pius Hippius.
9. Koguduse ajalugu. Külli Keel. Õpetaja Johann Gottlieb Konrad Bergwitz.
10. Juhatuse liige. Kaie Tanner. Juhatuse naisliige Merike Holsting.
11. Vaimulikel perekonnaseisuametnike õigused.
12. Majandus. Väino Pärnaste. Sihtasutus Kaarli Kiriku remondifond.
12. Muusikatöö. Jaanika Holsting. Noortekoor Austrias.
13. Muusikatöö. Virve-Aino Nuka. Naiskooriga Soomes kontserdireisil.
14. Muusikatöö. Johanna Ollik. Segakoori kontserdireis Kullamaale.
15. Lastetöö. Mari Sagur. Tallinna laste ühine pidupäev.
16. Lastetöö. Kaari Hindreko. Isad ja lapsed.
17. Lastetöö. Küllike Valk jt. Kirikukooli IV rühm - "Seeniorid"
18. Noortetöö. Meelis Holsting. Leerilaager Pilistveres .



JUHTKIRI

Meie ajakiri on lugejani jõudnud jõuluajal, jõulurahu ajal. Ometi kipub pühadeks valmistumine tekitama meis sootuks uut tunnet, mida võiks nimetada pigem jõulurahutuseks. Sõnumid maailmast võimendavad seda veelgi. Kõigest hoolimata tahame ka neil pühadel soovida, et võiksime leida Kristuse sünnis selle vaimse rahu ja lootuse tunnetuse, mis meid rahututest ja rasketestki aegadest läbi kannab.

Seekordses ajakirjanumbris toome teieni koguduse õpetaja piiskop Einar Soone jõulutervituse. Jõulurahust rahutus maailmas mõtiskleb aga Jaan J. Leppik.

Samuti kirjutame meil vähetuntud vene religioonifilosoofist Vladimir Solovjovist. Oma mõtteid sel teemal jagab Mihhail Lotman. Frantsiskaani ordu eripärast ja spiritualiteedist kirjutab Ain Leetma. Jätkame ka aasta tagasi alustatud ikoonimaali teemat.

Koguduse ajaloos läheme tagasi Kaarli kiriku ehitamise aastaisse. Lugeda võib sellest, kuidas rahvusliku eneseteadvuse tõus ristiinimeste rahu rikkus ja tüli majja tõi - juttu tuleb koguduse teisest õpetajast Johann Gottlieb Konrad Bergwitzist, aga tutvuda saab ka Kaarli kiriku arhitekti Otto Pius Hippiuse eluga. Juhatuseliikmete tutvustamise järg on ainsa naisliikme Merike Holstingu käes.

Ja nagu tavaks, heidavad töövaldkonnad pilgu sügishooajal tehtule: koguduse kooride kontserdireisidele Austriasse, Soome ja Kullamaale, lastetöö korraldatud isadepäevale ning praostkonna ühisele pidupäevale Viimsis, samuti sel sügisel alustanud esimesele noorte leerilaagrile Pilistveres.


Jõulurahus lahket lugemist soovides Sulase toimetus


JÕULUJUTT
Piiskop Einar Soone

Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde. Jh 1,14

Selles nähtavas ja materialistlikus maailmas oleme inimestena harjunud arvestama sellega, mis on mõõdetav, hinnatav, nähtav ja kogetav. Igal asjal on oma väärtus. Aeg voolab küll sujuvalt, kuid aastad ei ole vennad ja päevadki pole oma sisu poolest ühesuguse tähtsusega. Ühel ja samal ajahetkel on maailmas inimestel nii palju erinevaid väärtushinnanguid, mõtteid ning arvamusi, tundeid ja meeleolusid. Mõni sündmus ja läbielatu mõjutab meid otsesemalt, teine kaudsemalt. Meil on isiklikud ja perekondlikud tähtpäevad, mida vastavalt oma soovile ja võimalustele tähistame. On riiklikud ja rahvuslikud pühad, mida pühitseme. Kristlastena peame oluliseks kiriklikke pühi, mil meenutame Jumala tegu inimlaste heaks mitmesuguste ajaloosündmuste kaudu.

Jõulupüha sõnum on kogu maailma rahvastele ja see on endiselt mõjutamas inimsüdameid. Sõna sai lihaks ja elas meie keskel. Jumal saatis oma Poja, kes sündis Petlemmas Maarja ja Joosepi rõõmuks, kuid kes on rõõmustanud paljude põlvkondade usklikke ning toonud nende ellu rahu ja õnnistust.

Kuigi pühade ajal täituvad kirikud rahvahulkadega, on hoiatavaks märkuseks Johannese kogemus, kes pani kirja: "Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu." (Jh 1,11)
Veelgi enam - omad kisendasid aastaid hiljem: "Poodagu Ta risti!"

Tänapäevalgi on selles kirevas maailmas kõikvõimalikke arvamusi ja reageeringuid Jeesuse sünni ning Tema kannatustee ja ohvrisurma kohta. Valikute tegemisel on määravaks teadmised ja elukogemused. Määrav ei tohiks aga olla see, kas ühiskondlikult või riiklikult peetakse oluliseks Kristuse sünnipüha tähistamist või mitte. Lähiminevikust on meist paljudel kogemus jõulupühade pidamise taunimisest või selle otsesest keelust. Sellise suhtumise vastu protesteeriti just kirikusse minemisega. Üheks põhjuseks võis olla ka soov jätkata esivanematelt päritud tava, kuigi suures osas ei omatud enam vanemate usku ega sellest tulenevaid tõekspidamisi. Veelahe oli välise kombe ja sisust arusaamise vahel juba üsna lai.

Tänaseks peaks olema olukord muutunud. Viimase kümne aastaga on tuhandeid noori ja keskealisi liitunud ristimise ja leeriõnnistuse kaudu kogudusega. See on rõõmustav, et pea igas kodus on piibel ja palvetamist ei peeta enam vaid nõrga inimese appihüüdeks. Armulauast osavõtjate ring suureneb ja õnnistamises nähakse püha toimingut. Üha enam kasutatakse "Kiriku laulu- ja palveraamatut". Loetakse ajalehte Eesti Kirik ja jälgitakse televisioonisaateid "Ajalik ja ajatu" ning kuulatakse kristlikku sõnumit raadiost. Ka jumalateenistustest osavõtt annab võimaluse omada ühendavat kogemust ja osadust nii Kristuse enda kui kaaskristlastega.
Evangelist Johannese tunnistus toetuski kogemusele: "…ja me nägime tema kirikust nagu Isast Ainusündinu kirikust, täis armu ja tõde."
Vana kõnekäänd ütleb, et ilu peitub vaataja silmades. Küllap on sama lugu ka jõuluvalgusega. Paljugi sellest, millisena tahame näha Petlemma tähte, sõltub vaataja valmisolekust. Hommikumaa targad vaatasid ja nägid. Nad võtsid ette pika teekonna, et sündinud kuningat tervitada ja tema ette kummarduda. Neil oli kaasa võetud ka kingitusi - kulda, viirukit ja mürri. Pühal perekonnal oli neid vaja.
Kuningate kuningas on rikkam, kui me suudame seda arvata, kuid ta vajab ka Sind, et Sinuga rõõmu jagada.

Soovin Sulle rahulikku ja õnnistatud jõuluaega.


RAHU MAA PÄÄL 2001
Jaan J. Leppik

Petlemmas on sõda. Püha Maa leegitseb. Rohelisi, kommunistlikest ja islamistlikest hüüdlausetest kirevil laubarätte kandvad mehed jooksevad, automaadid käes, ja karjuvad usutunnistust: la-ilaha-illa-Allah! Palestiina poisikesed ootavad pinges nägudega lähenevaid Iisraeli sõdureid, et siis heita lingukivi ja tabada, visata süütepudel ja tabada ning ise kaduda. Üle Kristuse hälli lendavad raketid, mille eesmärgiks on jällegi tabada, tekitada kaost. Õhku lendavad autobussid, siin-sääl kaovad palverändurid. Igaveseks.
Petlemmast mitte kaugel, muistses Foiniikias, Beiruti Hamra linnaosa kitsastel kodusõjast räsitud tänavatel juubeldavad higist leemendavad palestiina noored teada saades, et lääne kapitali valitsuse sümbolmonument on purustatud. "Jumal on elus ja Kõigekõrgem! Jumal on elav Jumal, olgu Püha Sõda!" hüüavad nood rõõmsalt ja usuvad seda. Enne aga tuleb veel aeg süüdata põlema põlastusväärse gigantriigi lipp. Nad on rahul ja nende paled on õndsaloomulised.

Eesti väikeses külmas ja rõskes, kopituselõhnalises maakirikus istuvad memmed, suurrätid üll, et mitte viimast sooja välja lasta. Usinalt püüavad nad kohmetanud sõrmedega lauluraamatu siidpaberist lehti pöörates õiget numbrit leida, aga täna see vaevaline tegevus ei heiduta neid karvavõrdki. Sest täna istuvad nad kirikupingis ja laulavad: "Püha öö, vaikne öö, kõik on maas rahu sees..." ja usuvad seda. Siiralt. Nad on seda hetke, seda aega oodanud. Nende paled on õndsaloomulised.

Niimoodi on inimesed uskunud pikka aega. Teades samas, et Püha Maa, kust "voolab piima ja mett," on üha muutumas võitlustandriks ja piima asemel voolab veri. Või ikkagi ka piim, kui enesetapjapommiga tapetute hulka sattus ka imetav ema. Siioni kandled Siioni mäe jalamil ei laula ammu enam. Laulavad Siioni kuulipildujad. Aga nende kuulipildujate trat-tat-taa ei kandu meieni nii ehedalt, et see meid otseselt puudutaks. Meil laulavad ikka veel Siioni kandled. Ja see hirmutab mind. Tõsiselt.

Milline on rahu paradoks? Kuidas seda otsida? Need on vajalikud küsimused küsida Anno Domini 2001 Kristuse sünnipühadel. Kui palju aitab meid teadvalt peanoogutamine: "Jah, sõda on jube, no miks nad ometi ka ei lõpeta jne, jne?" Ja siis hoopiski: "Mida olen teinud mina üleilmse vihkamise, vägivalla ja kurjuse ärahoidmiseks? Kui palju olen mina arvestanud, et rahu maa pääl sõltub hää tahtega inimestest? Kas mul on olnud hää tahe? Kas olen rahutegija? Kas täidan Jumala korraldusi, taevaste vägede poolt edastet?"

Liiga palju küsimusi. Vali üks ja vasta sellelegi iseendas.

Iga rahu üsk on dialoog. See hakkab Sinu enda sisemistest vaidlustest. Sa ei tea, kummal Sinust Sinu sees on õigus. Siis peab tulema palve. Ja siis annab Jumal pitseri ühele neist: Sina oled mu äravalitu. Jumal on rahutegija ja teeb seda inimeste kaudu. Kui Sinus endas on rahu, siis jagub seda ka teistele. Lihtsalt niisama, Sa ei pane tähelegi. Tuleb õnnistusega Su juurde ning võtad ta vastu nagu omaenda vastsündinu. See õnnis teadmatus on kõikide inimeste rahu pant.



VLADIMIR SOLOVJOVI ELUST

V. Solovjov 1870. a.Vene filosoofilise mõttetraditsiooni tähelepanuväärsemaks ja olulisemaks esindajaks on religioonifilosoof ja kirjanik Vladimir Solovjov. Teda võib lugeda 19/20 saj vahetuse vene mentaalsuse olulisemaks kujundajaks ja vene religioonifilosoofilise traditsiooni alusepanijaks.

Vladimir Solovjov sündis Moskvas 16. jaanuaril 1853. Isa oli tuntud vene ajaloolane Sergei Mihhailovitð Solovjov, kelle tööd on tänaseni olulised. Suguvõsa meesliin kuulus traditsiooniliselt vaimulikku seisusesse, . Ema Poliksena pärines ukraina-poola perekonnast, esivanemate hulgas oli ka 18. saj ukraina filosoof Skovoroda. Pere oli traditsiooniliselt religioosne, seotud vene õigeusu kirikuga. Varases nooruses avaldas religioon Vl. Solovjovile suurt mõju. Pere võimaldas talle hea hariduse, ta lõpetas Moskva 5. Gümnaasiumi kuldmedaliga. Vaadetelt kaldus materialistliku hoiaku poole ja usulisse skeptitsismi. On isegi arvatud, et Solovjov sel perioodil hülgas religiooni. Kõrgharidust asus omandama Moskva ülikoolis, mõjutatuna materialistlikest ideedest, füüsika-matemaatika teaduskonnas; läks aga üle ajaloo-keeleteaduskonda ja pööras peatähelepanu filosoofia õppimisele. Keskseks tema mõtlemises said religioossed põhimõtted. Õppis ka Moskva Vaimulikus Akadeemias. 1874 kaitses Solovjov magistriväitekirja "Lääne filosoofia kriis (positivistide vastu)". Siin ilmnes tema jõuline filosoofiline mõtlemine. Peagi järgneb määramine Moskva Ülikooli dotsendiks. 1875 asus aastaks uurima vanu ajaloolisi ja filosoofilisi tekste Briti Muuseumis Londonis. 1877 läheb Moskvast üle Peterburi Ülikooli. 1880 kaitses Vl. Solovjov doktoriväitekirja "Abstraktsete aluste kriitika" - mis kriitiliselt vaatab nii materialismi kui idealismi ühekülgsust. 1881 kutsus avalikul loengul kristlikest põhimõtetest lähtuvalt keisrit andestama tolle isa, Aleksander II, mõrtsukatele. Seetõttu sunniti ülikoolist lahkuma. Pühendub kiriklike ja ühiskondliku iseloomuga teoste kirjutamisele. Solovjov ilmutas oma mõtlemises interkonfessionaalset hoiakut. Kristlaskonna vaimse ühtsuse teema saab Solovjovi jaoks väga oluliseks, kuna see oli paratamatus seoses tema filosoofias keskse "jumalinimsuse" ja "kõikühtsuse" kontseptsiooniga. Sümpaatia katoliku kiriku suhtes tekitas teoloogilisi ebakõlasid õigeusu kirikuga. Töödes keskendus jätkuvalt ka kirjanduskriitika ja esteetika valdkonnale; tõlkis Platonit, kirjutas mahukaid teoreetilist filosoofiat käsitlevaid töid. Ka tema luule tõuseb esile kui kirjanduslikult kõrgväärtuslik, olles samas tähelepanuväärne ka oma filosoofilise mõttesisu poolest. Mõni keskne teema Solovjovi mõtlemises leiabki oma väljenduse just luuleloomingus, milles samas ei puudu ka naljatlev ja pilkeline pool. Oma nõrga tervise juures elas üsna korrapäratut elu ja kurnas end tööga. Solovjov sureb oma sõprade filosoofide Sergei ja Jevgeni Trubetskoide mõisas Moskva lähistel 31. juulil 1900.

V. Solovjov 1900. a.Vl. Solovjovil on olnud otsustav mõju vene mõtteloo kujunemisel. Temas võib näha olulisemat iseseisvat mõtlejat, kes loob oma filosoofias teatava sünteesi lääne ratsionalistlikust ja idealistlikust filosoofiast, ühendades seda ristiusu teoloogiliste põhivaadetega ja andes oma filosoofiale tugevalt usulise, müstilise, samas ka rahvusliku ilme. Tema mõtetest on mõjustatud Sergei ja Jevgeni Trubetskoid, Nikolai Berdjajev, Semjon Frank jpt.

Olulisemad teosed:
"Abstraktsete aluste kriitika" 1880
"Loengud Jumalinimsusest" 1881
"Elu vaimsed alused" 1884
"Teokraatia ajalugu ja tulevik" 1887
"Venemaa ja oikumeeniline kirik" 1889
"Headuse õigustus" 1899
"Kolm vestlust" 1900



VLADIMIR SOLOVJOVI TÄHENDUS TÄNAPÄEVAL
Mihhail Lotmaniga vestelnud Indrek Vaino

Vladimir Solovjovi (1853-1900), vene filosoofi, publitsisti ja luuletaja saatus on kummaline: ta oli ülimalt mõjukas 19. sajandi lõpus, teda võib pidada nii vene institutsionaalse filosoofia rajajaks kui ka vene modernismi eelkäijaks ning vaimseks liidriks, samas aga oli ta keelatud filosoofina oluline ka nõukogude ajal - temas nähti alternatiivi sovetlikule mentaliteedile. Kuid viimasel ajal on Solovjovi populaarsus kahanenud ning tundub, et ta jääb vaikselt unarusse. Vahel näib isegi, et teda ei ole enam kellelegi vaja, eriti Venemaal. Solovjov ei ole vastuvõetav igasugustele fanaatikutele - ei religioossetele ega ka ilmalikele. Juba esimese Vene revolutsiooni ajal pööras intelligents Solovjovile selja. Miski, mida õpetas Solovjov, polnud enam intelligentsi jaoks aktuaalne.
Mida siis Solovjov õpetas? Ta oli võrdlemisi radikaalne spiritualist, kelle ideaaliks oli teokraatia, mis 19. sajandi lõpul ja eriti 20. sajandi alguses oli selge anakronism. Tema ideaaliks oli ühendada kogu maailm ühe kuningriigi alla, mille eesotsas oleks Jumal. Ja see Jumal on Jumal, kes on üks ja seesama kristlastele, juutidele ja muhameedlastele. Kuid selle suure globaalse ülesande kõrval on mõned väiksemad - kõigepealt ühendada kristlased omavahel. Selgus, et see "väike" ülesanne on pea sama võimatu kui suur. Solovjovi kristluses oli kolm põhisuunda: õigeusk, katoliiklus ja protestantism. Tema kirjutises "Kolm vestlust" on eshatoloogilises maailmalõpu kujutuses esil kolm sümboolset figuuri: Rooma paavst Peetrus II, ortodoksimaailma esindab keegi Johannes, kes ei ole üldse mingisuguses hierarhias, vaid on lihtsalt üks starets, kelle autoriteet on puhtvaimne, ning protestantliku maailma liider oli professor Pauli. Kõik kolm on selgelt apostlid - Peetrus, Johannes ja Paulus. Solovjovi jaoks tähendab see muuseas ka seda, et need kolm kristluse vormi on ja samas ei ole ka õigustatud, sest nad kõik on üksnes ühe ja sama terviku osad. Tuleb taas ühineda ja see ühinemine ei ole Solovjovil vaid organisatoorne nagu mingid konverentsid, kus funktsionäärid jõuavad kokkuleppele, vaid see on võimalik ainult Pühas Vaimus. Ka Antikristus ühendab Solovjovi nägemuses kõiki kristlikke konfessioone. Õige ühinemine on aga ainult Jumalas ja Pühas Vaimus. "Kolm vestlust" on viimane Solovjovi teos ja seal on ta märgatavalt pessimistlikuma maailmavaatega kui nooruses, mil ta tõsimeeli uskus oma projekti reaalsusse ja ka tegutses aktiivselt selle nimel. Ennekõike pidas ta vajalikuks ühendada õigeusku ja katoliiklust, püüdes ka oma elus seda teha: nimelt võttis ta armulauda vastu katoliku kirikus.
Kui me vaatame praegust olukorda Venemaal, siis ka nüüd on Solovjov vastuvõetamatu, kuid juba teisel põhjusel. Praegu on valdav meeleolu antikommunistlik, rahvuslik, traditsiooniline ja seda eriti kiriklikes ringkondades. Solovjov pole praegu vastuvõetav, sest ta oli modernist. 20. sajandi alguses oli ta vastuvõetamatu, sest ta oli reaktsionäär. Ta oli mõlemat või õigemini - kumbki kategooria ei ole adekvaatne. Ta oli midagi muud.
Teine väga oluline aspekt tema puhul on sallivus. Solovjovil ei ole sallivus seotud põhimõttelagedusega - vastupidi, inimene, kes elab tões, saab aru nendest, kellele see tõde ei ole veel avatud. See tähendab, et tõde on absoluutne, kuid osalised tõed, mis on vaid minu või meie tõed, eraldavad inimesi. Üks, mille vastu ta võitles, on rahvuslus. Kui tema argumentatsiooni moderniseerida, siis võiks kirjeldada seda järgmiselt. Kes oli Kristus? Ta oli rahvusreetur, ta reetis oma rahvuse. Targad, kohtunikud, variserid - kõik olid rahvuslased. Nende meelest reetis Kristus rahvusideaalid roomlastele. Ja tuligi välja, et parem las hukkub üks inimene kui terve rahvas. Solovjovi jaoks oli selline rahvuslus absoluutselt vastuvõetamatu. Iga inimene on Jumal ja kedagi ei tohi ohverdada ükskõik mis ülesandel. Sama oli ka Sokratesega, kelle puhul reeturlus oligi ametlik süüdistus. Ei saa reeta rahvast, oluline on, et inimene jääb truuks tõele, nagu tegi seda näiteks Sokrates. Need asjad on praeguses maailmas väga raskesti vastuvõetavad.

Solovjovi käsitlus Venemaa erilisest rollist
Ühelt poolt võitles ta kogu oma elu slavofiilide vastu. Slavofiilid osutasid, et Venemaal on unikaalne roll siin maailmas ja unikaalne arusaam Jumalast. Dostojevski ja Tjuttðev räägivad Vene Jumalast. Solovjov näitab, et see, mille eest nad võitlevad, on inimjumalus, seesama patt, milles slavofiilid süüdistavad kogu Lääne tsivilisatsiooni, kuid ennekõike katoliiklust. Teiselt poolt aga arvas ta, et Venemaa võib olla koht, kus toimub kristluse süntees. Ta seostas seda mitte niivõrd ametliku kirikuga, kuivõrd lahkusulistega. Tema filosoofilise õpetuse, sofioloogia kohaselt on Jumala teisel isikul, Jumala Sõnal ehk Logosel olemas naiselik korrelaat Sofia, mis Vanas Testamendis on Jumala Hing või Universumi Hing. Solovjov arvas, et ka vene lahkusulistel on teatud määral analoogiline käsitlus. See on muidugi problemaatiline.

Solovjov kui ühtaegu müstik ja akadeemiline filosoof
Alustama peaks sellest, et ta oli üldse esimene vene akadeemiline filosoof, sest filosoofia oli 19. sajandi keskel Venemaal keelatud. Nikolai I valitsemise ajal võeti vastu koguni kaks määrust, mis keelasid filosoofia õpetamise ilmalikes koolides. Filosoofiat võis õppida ainult usulises akadeemias ja seal Solovjov õppis ning hiljem ka õpetas. Ta oli võimeline osalema ja osaleski üleeuroopalises akadeemilises filosoofilises diskussioonis - arutlustes positivismi üle, Lääne-Euroopa filosoofia kriitikas. See oli siiski vaid üks lõik tema töös ja sugugi mitte kõige tähtsam (ehkki vaadates tema loomingu mahtu, on see osa vast kõige suurem).
Solovjovil olid ilmutused - vähemalt kolm neist - seoses Sofiaga, Maailma Hingega, mida ta irooniliselt kajastas oma poeemis "Kolm kohtumist". Teema oli tema arvates liiga tõsine, et sellest tõsimeeli rääkida. Enne surma olid tal aga teistsugused nägemused. Ta nägi Antikristust. Solovjov oli visionäär. Nagu kõik õiged prohvetid, oli ta väga tagasihoidlik inimene. Kõige vähem tahtis ta end sellega kuidagi upitada. Alguses oli ta armastuse prohvet, elades ise askeetlikku elu. Sofia kui universumi naiselik alge on ka armastuse allikas. Pinge Logose ja Sofia vahel on ka armastuspinge. See käsitlus on hästi mitmekihiline - Sofia realiseerub näiteks Jumalaemas, kuid ka - ja see sai sümbolismile eriti oluliseks - igaveses naiselikkuses. Hilisemad nägemused olid aga hoiatuslikud ja Solovjovi viimane raamat on tõeline hoiatus. Kuid peab ütlema, et paralleelselt sellega töötas ta teise, optimistliku raamatu kallal, milleks oli "Headuse apoloogia" - suurteos, mis on optimistliku kristluse kandja. Solovjov oli nii müstik kui ka akadeemiline filosoof, ehkki selles on vastuolu. Aga ta oligi vastuoluline isik. Ta oli pärit intelligentsest positivistlikust keskkonnast, tema isa Sergei Solovjov oli Venemaa juhtiv ajaloolane, positivistliku koolkonna esindaja. Ka lapsepõlvest meenutasid Solovjovi õed-vennad, et ta oli ülimalt usklik, samas aga tegi mõnikord usu teemadel sellist nalja, mis kõiki teisi ðokeeris.

Vene religioonifilosoofia kajastumine Eestis
Nikolai Berdjajevi nimi on siin näiteks väga oluline. Kust tuleb "Tõe ja õiguse" pealkiri? Selline seostamine/vastandamine on pärit vene kultuurist, ennekõike Nikolai Berdjajevilt. Tammsaare, kes arvatavasti luges Berdjajevit, arendab teda ja ühtlasi polemiseerib temaga: pravda i istina ei ole kaks omaette tõde, vaid üks. Peale selle on veel Semjon Frank ja Lev Ðestov. Eestis on praegu väga populaarne Nietzsche, aga minu meelest oleks Ðestov veelgi huvitavam. Solovjov küll ütleb, et kõik kolm kristluse suunda on võrdsed, kuid ta on rohkem traditsiooni - katoliikluse ja õigeusu - poolel. Aga Ðestov ja Frank on pigem protestantlikud, samuti Berdjajev, kes küll nimetas end õigeusklikuks, aga sobib õigeusu traditsiooni väga halvasti.

"Loengud jumalinimsusest"
Need väga head loengud on olulised kunsti, aga ka filosoofia ja teoloogia seisukohalt. Venemaa jaoks on ka tähtis "Venemaa ja universaalne kirik", aga see ei leia praegu Venemaal üldse kõlapinda, kuna sisaldab väga kibedaid sõnu Venemaa kohta. Nagu öeldud, kuulati Solovjovi tema eluajal vägagi tähelepanelikult, kuid kuulajateks olid peamiselt kunstnikud. Solovjovile tugineb kogu vene sümbolism. Olgu veel mainitud, et ta õpilased püüdsid aktiivselt tegelda kiriku uuendamisega, kuid need püüded katkesid juba Veebruarirevolutsiooni ajal. Venemaa kirikul ei olnud autoriteeti. Solovjov ja ka Berdjajev püüdsid kiriku autoriteeti taastada, kuid kirik ise ei tahtnud seda, sest oli allutatud ilmaliku võimu poolt. Solovjov iseloomustas omaaegset Vene õigeusu kirikut küll kui rahvuslikku, mitte aga kui kristlikku kirikut. Kirikul ei olnud mingit autoriteeti intelligentsi seas, vaatamata sellele et Solovjov püüdis teha kristlust atraktiivseks ka intelligentsile, sest kristluses peitub väga suur intellektuaalne jõud. Solovjov ei tahtnud olla prohvet, vaid püüdis kõike ratsionaalselt seletada.


FRANTSISKAANIDE ORDU JA SELLE ERIPÄRAD
Ain P. Leetma

Läbi ajaloo on Kirikus esile kerkinud erinevaid ordusid ja tegutsemisvorme, mis on püüdnud esile tuua erinevaid tahke Kristuse evangeeliumist. Üks nendest vormidest on esitatud Püha Franciscuse elu ja eeskuju kaudu ja see leidis ka hulgaliselt järgijaid. Franciscuse eeskuju tõi esile vaid ühe eripära Kiriku rikkalikust pärandist. See oli kui vastus rõhutamaks teatud eripärasid Kiriku (Kristuse) elus, mis on kandnud oma vaimsust kuni tänapäevani. Veelgi enam, frantsiskaanide ordu on kasvanud selle tekkimisest saadik ja tänapäeval on frantsiskaani ordusid päris palju.
Selle artikli eesmärk ei ole hakata kirjutama igast alamordust eraldi, vaid pigem näha, mis seob neid kõiki. Teisisõnu, mis on frantsiskaani ordu kui üldise ordu eripära ja mis on nende spiritualiteet? Mõistagi on neid elemente palju ja igaüks võib neid lahterdada isemoodi, kuid peaasjalikult tahaksin esile tuua järgmised elemendid.

LOODU
Kui räägitakse Pühast Franciscusest, mainitakse tavaliselt kõige rohkem tema armastust looduse vastu. Sageli nimetatakse teda looduse müstikuks. Kuidas teisiti tõlgendada seda, et tihti kujutatakse Franciscust lindude ja loomade seltsis. Püha Franciscuse armastus looduse vastu oli tõeliselt erakordne, sellest annavad tunnistust mitmed 13. sajandi kirjutised Franciscuse elust. Püha Franciscuse enda "Päikeselaulu" nimelisest kirjutistest loeme:

Ülim, kõikvõimas, hää Issand,
Sina üksi oled väärt saama kiitust ja ülistust, au ja igat õnnistust,
Sinule üksi, Kõigekõrgem, kuuluvad need;
ja keegi pole väärt Sind nimetama.

Kiidetud ole Sina, mu Issand, kõigi oma loomenditega,
eriti õilsa päikesega, meie vennaga,
kes meile valgust andes uuendab päeva.
Kui ilus ja särav ta on! Oma võimsa säraga
peegeldab ta meile Sind, oh Kõigekõrgem.

Kiidetud ole Sina, mu Issand, õe kuu ja tähtede kaudu;
taevalaotusesse oled Sa nad paigutanud, kui ilusad säravad kalliskivid.

Kiidetud ole Sina, mu Issand, meie venna tuule kaudu
ja õhu, pilvede, ilma kaudu, olgu see selge või sünge,
millega Sa edendad kõige kasvamist, mis Sa oled loonud.

Kiidetud ole Sina, mu Issand, meie õe allika kaudu,
kes kasulikku vett meile annab, malbe, väärtuslik ja kasin.

Kiidetud ole Sina, mu Issand, meie venna tule kaudu,
millega sa ööd valgustad
ja mis on nii ilus, kodukas, vägev ja võimas.

Kiidetud ole Sina, mu Issand, meie õe ja ema maa kaudu,
kes meid toidab ja kannab
ning mõnesuguseid vilju meile annab ja kirjusid lilli ja rohtu.

Kiidetud ole Sina, mu Issand, nende kaudu,
kes andeks annavad armastusest Sinu vastu
ning kannatlikult taluvad haigust ja raskusi.
Õndsad on need, kes ootavad rahus;
sest sina, Kõigekõrgem, ükskord kroonid nad.

Kiidetud ole Sina, mu Issand, meie venna ihuliku surma kaudu,
millest keegi elavaist ei või pääseda.
Häda neile, kes surevad surmapattudes,
õndsad need, kes alistuvad sinu pühale tahtele,
sest teine surm ei taba neid kunagi.

Kiitus ja au ja tänu mu Issandale,
teenigem teda alanduses hää meelega.

Franciscus nägi kogu loodut osaduses Jumalaga ja osaduses meiega - osaduses kõigega. Oleks ilmselt väär jätta kõrvale kogu loodu element ja unustada, et see on frantsiskaani spiritualiteedi üks alustalasid.

Bonaventura Berlinghieri (1235-1274) 'Halvatud Bartholomeusi tervendamine'
SÕIM
Kui mõistame Jumala eneseilmutust ja seotust kogu looduga, siis on see algus mõistmaks Jumala eneseilmutust ja seotust kogu inimkonnaga. Jumal püüab lakkamatult meile teatavaks teha oma au. Üks frantsiskaani sõber ütles mulle kord: "Jumal oma lõppematus armastuses püüab ennast meile pidevalt ilmutada. Kui me ei mõistnud loodut, siis kutsus Jumal Aabrahami ja esiisad, selleks et näidata oma armastust tegude kaudu. Kui me ei olnud võimelised nägema Jumala armastust läbi tegude, siis Jumal saatis meile prohvetid oma sõnaga. Kui me ei olnud võimelised kuulama ilmutuse sõnu, siis Jumal saatis oma Poja Kristuse. Jumala eneseilmutus muutus reaalsuseks Kristuse lihakssaamises.
Grechio lugu on ilmselt üks kaunimaid, mida on mainitud Franciscuse elulookirjeldustes. Varajane biograaf Celano kirjutab, et Jumala pühak oli riietatud diakonirüüsse (Püha Franciscus oli diakon) ja ta laulis püha evangeeliumi kõige kaunimal moel. Tema hääl oli erakordselt tugev, eriliselt selge ja igati vääriline vaid kõrgeimat ülistust. Siis ta jutlustas inimestele, kes olid seal kuulamas, rääkides neile vaese kuninga sünnist väikeses Petlemma linnas. Tihtipeale, selle asemel, et mainida Kristust, vihjas Franciscus Petlemma Lapsele; ja alati kui ta seda tegi, tuli tema näole eriline sära ja hääles kõlas otsekui lambatalle nutt. Sõnad, mis tulid tema suust, olid täis erilist soojust ja kui ta mainis Petlemma Last, siis käis ta keel üle huulte, nagu oleksid kõik sõnad täidetud erilise magususega. Üks kohalolijatest oli nägemuse tunnistajaks, milles ühes sõimes oli elutu laps. Ta nägi, kuidas Jumala püha mees astus sõime juurde ja äratas lapse raskest unest. See nägemus oli üsna kohane, sest sellel ajal olid paljud eemaldunud Kristusest. Jumala armu läbi oli Petlemma Laps Franciscuse abiga taas ellu äratatud nende inimeste südames ja nad pöördusid koju pühas rõõmus.
Kui meiegi nagu Franciscus suudaksime mõista inkarnatsiooni (Jumala inimesekssaamine Kristuses) tähendust kogu selle sisimas sügavuses, siis suudaksime mõista ka iga inimolevuse väärtust, sest me kõik oleme loodud Jumala palge järgi. Ja Jumal armastas meid, inimesi, niivõrd, et otsustas saada üheks meie seast. Üks hilisemaid frantsiskaani teolooge on väitnud, et Jumala armastus inimkonna vastu on niivõrd suur, et isegi ilma Aadama ja Eeva patuta oleks inkarnatsioon aset leidnud - niivõrd võimas oli Jumala soov olla osa meist.
Franciscus nägi selgelt seda, mida Jumal näeb meis. Bonaventure meenutab, mida Franciscus ütles kord ühele nooremale orduvennale: "Kui sa näed vaest inimest, siis tea, et sinu ette on asetatud Issanda ja tema ema ikoon. Kui sa näed haigusi ja vaeva, siis mõtle kannatustele, mida Issand otsustas kanda." Franciscus nägi Kristust igas vaeses ja ta mitte ainult ei kohelnud neid lahkuse ja armastusega, vaid ka uskus, et need annid kuulusid neile Jumaliku õiguse läbi.
Frantsiskaani vaimsuses on väga oluline koht vaestel ja vaesusel. Kuid see ei tähenda, et teised oleksid kõrvale jäetud. Püha Franciscus külastas tihti piiskoppe ja kardinale, paavste ja sultaneid ning jagas evangeeliumi ka nendega. Niivõrd lai oli tema kogudus - kõige hüljatumatest kuni Rooma paavstini.

RIST
Kui üldse on olemas miski, mis võimaldaks meil aru saada Franciscuse elust, siis on selleks San Damiano kogemus. Ja kui üldse on võimalik määratleda Franciscuse vaimuliku elu kõrgpunkti, siis on selleks stigma.
San Damiano kabelis, kontempleerides Ristilöödud Kristuse ees, Franciscus palvetas:
"Ülim, hää Issand, valgusta minu südame pimedust! Issand, anna mulle õige usk, kindel lootus, täiuslik armastus ja õige tundmise meel, et ma võiksin elada Sinu püha ja õige seaduse järgi."
Rist ei olnud Franciscuse jaoks vaid Kristuse kannatamise ja ohvri märgiks, vaid ka kuulekuse ja usalduse märgiks meile. Et jõuda ristini, peame minema läbi kuulekuse, mis võimaldab meil jõuda Jumala kuulmiseni. Samal ajal tuleb jätta tagaplaanile igapäevane elukära, et olla võimeline kuulma Jumala häält. Me jõuame teadmiseni, et Jumal, keda me kuulame, on armastav Jumal - kogu oleva Jumal, kes on valitseja kõige oleva üle ja valitseb ka meie üle.
Tihti juhtub, et suurest hirmust usaldada Jumalat me tõrgume. Seetõttu püüame kinni hoida sellest maailmast, olles samas teadlikud, et Jumal püüab meid juhatada Taevariiki. Oleme nagu kahevahel. Nende kahe vahel laseb Jumal esile tulla Kristuse ristil, mis on meie võimalus pääseda siit maisest ilmast Teavariiki. Kristus on tee nende kahe vahel - rist on tee taevariiki ja keegi ei pääse sellest mööda. Kristus kutsub meid üles võtma oma risti ja minema sellest läbi. See ongi see, mida Franciscus tegi, ja selle tulemuseks oli stigma.
Franciscuse jaoks ei olnud rist üksnes kannatus, vaid ka märk meie tahte kohandamisest Jumala tahtega, millest Kristus ise andis tunnistust. Stigma on vaid märk sellest, et Franciscus oli võimeline saavutama seda, mille poole me kõik püüdleme - ta suutis kohandada oma tahte Kristuse tahtele. Kui tahame mõista frantsiskaani spiritualiteeti, siis peame aru saama, et meie lunastus ei seisne risti eest põgenemises, vaid selle embamises. Ja me ei emba risti kannatamiseks, vaid sisenemaks reaalsusesse, mis eksisteerib maise ja taevase riigi vahel. See on nagu seisund, mida võiks kutsuda "juba - aga veel mitte" seisundiks.

OSADUS
Osadus on sõna, mida võib tõlgendada mitmeti ja mille sisima tähenduse üle on vaieldud palju. Kuid püüdes ustavaks Bonaventura Berlinghieri 'Kaheksa halvatu tervendamine' 1281. a jääda frantsiskaani spiritualiteedile, tahaksin esile tuua sõnad, mis Püha Franciscus ise kirjutas oma orduvendadele. Julgen väita, et tegemist on ühe ilusaima palvega, mis puudutab Pühimat Sakramenti:
"Las kogu ilmamaa vappub ja kogu maailm väriseb ja kogu taevas ülistab, kui Kristus, elava Jumala Poeg, on kohal Pühimas Altarisakramendis. Oo kiidetav Kõrgus ja ülim Vagadus! Oo ülim Alandlikkus! Oo alaim Ülendlikkus! Kogu oleva Issand, Jumal ja Jumala Poeg alandab meie lunastuse pärast iseennast niivõrd, et peidab ennast lihtsa leiva kujul! Vaadake, vennad, Jumala alandlikkust ja avage oma südamed Talle! Alandage ka iseendid, et võiksite ülistatud saada Tema läbi. Seepärast, ärge hoidke midagi iseendast eneste jaoks, et Tema, kes on andnud iseennast täiuslikult, võiks teid vastu võtta täiuslikult".
Franciscuse jaoks ei tähendanud osadus ainult osadust Jumalaga, vaid ka osadust ligimestega, eriti aga orduvendadega. Osadus tähendas igal moel eneseohverdamist, et ligimene võiks kogeda Jumala armastust. Tihtipeale tähendas see ka enese alandamist, kuid ei ole midagi suuremat, kui olla toeks ligimesele.

KONTEMPLATSIOON (SISEVAATLUS)
Ka kontemplatsiooni võib tõlgendada mitmeti. Toetudes eri allikatele, leiame Püha Franciscuse sageli palvetamas tunde ja päevi üksikutes kohtades, seda eriti just advendi- ja paastuajal. Mõistagi ei suuda me õppida eriti palju, kui püüame vaid oletada, mida Franciscus nendest hetkedest õppis. Palju rohkem õpime aga ise kontemplatsiooni kogedes. Kontemplatsioon ei ole vaid teadmiste pagas, vaid distsipliin ja kogemus.
Küll aga võime näha kontemplatsiooni vilju, kui heidame pilgu Franciscuse ellu. Kas ei ole kontemplatsioon midagi muud kui vaid pilguheit asjadele, nii nagu need seda oma reaalsuses on? Kuigi meie elu võib olla täidetud palvega niivõrd, kuivõrd me seda soovime, ei tähenda see, et meie elu ei võiks olla rikastatud kontemplatsiooniga. Pidevalt püüeldes, me võime siseneda kontemplatiivsesse palvesse ja seeläbi näha maailma selgema pilguga.

PÜHAKIRI
Ei ole võimalik ette kujutada kristlase elu ilma Pühakirjata. Mis saab veel olla meie elu allikaks, kui selleks ei ole Pühakiri? Elada kristlasena ilma Pühakirjata on nagu seista allikal ja surra janusse. Pühakiri on meile toeks ja väljakutseks saavutada kristlasena seda, mida me pole veel saavutanud. Pühakiri on kui allikavesi, mida peame jooma, et säilitada elu kristlasena.
Samas ei tohi me tõlgendada Pühakirja kui vaid mingit intellektuaalset harjutust. Kristuse Sõim sunnib meid ennast siduma kogu olevaga, n-ö pistma sõrmed mulda. Kristuse Rist tuletab meile meelde, et oma teekonnal ei saa me jääda peatuma vaid ühes kohas. Mistahes olukordi elu ette toob, me siseneme nendesse olles osaduses Kristuse ja ligimestega, nähes reaalsust kontemplatsiooni kaudu. Pühakiri annab kõigest sellest tunnistust, nagu see on kajastatud meie esiisade poolt.
Lugu pajatab, et kord olevat vennad küsinud Franciscuse käest, kas ta on rahul sellega, et ordusse vastuvõetud vennad pühendavad oma elu Pühakirja tundmaõppimisele. Franciscus vastas: "Mul ei ole selle vastu tõesti mitte midagi, kui nad vaid peavad silmas, et Pühakiri peab leidma endas ka praktilise väljundi palves, mille näiteks on Kristus ise. Kristus palvetas rohkem, kui ta luges. Ja nii kaua, kui nad (orduvennad) õpivad selleks, et mitte teada, mida antud hetkel öelda, vaid selleks, et praktiseerida, mida nad on õppinud, ja kui nad suudavad olla elavaks eeskujuks teistele, siis ei ole Pühakirja õppimine kaotanud oma mõtet. Tahan, et mu vennad oleksid evangeeliumi jüngrid sellisel moel, et nad võiksid kasvada lihtsuses, ilma et nad isegi eristaksid tuvi siiruse mao kavalusest."

Ilmselt on kõige parem kogu frantsiskaani spiritualiteet kokku võtta järgmiste sõnadega:
õpi kogu oma elu nii, et sa ei lase kustuda palve ja pühendumuse vaimul - selles peitubki kogu frantsiskaani spiritualiteedi süda.


IKOON KUI SAKRAALNE KUNST
Merike Kleemakin

Mis teeb pildist ikooni?

Ikoon ei ole päriselt pilt ega dekoratsioon ega ka pühakirjateemaline illustratsioon. Ikoon (kr eikon - kuju, pilt) on püha, austusväärne ese, õigeusu püha traditsiooni manifestatsioon, sõnades kirjutatuga ja suusõnalisega võrreldav. Püha Basilios Suure sõnadega: "Mida lausutud sõna annab edasi heli kaudu, seda annab ikoon edasi helitu kujutusena."
Ikoon on pühadust sisaldav kujundlik palve pildi vormis ja mõista saab seda palvega. Värvide ja joonte keeles avatakse dogmaatiline, kõlbeline ja liturgiline. See on kirikliku Tõe kanooniline kujutamine. Ikoonis väljenduv hinge ilu on kehalisest kõrgem. See on ilu esiallikasse suubumine, mis on nagu sild materiaalsest maailmast vaimsesse. Teadlik meister ei maali ikoonile asju, mis äratavad maist huvi: loomi, ilulillekesi, samuti üleliigseid mustreid ja detaile. Ikoon, see on nähtamatust ilmast, sisemise palve väline ilmumine.
Ikoonimaali puhul on tegemist valgusega, mitte värvusega. Kui tavalises pildis hinnatakse isikupära, siis kiriklikus pildis peab olema säilinud üldkiriklik Tõde. Ikoonimaalija peab omama peale tehnika valdamise ka vaimse nägemise andi ja oskust nägemist vormi valada. Ikoonid on niisugused pühad pildid, mis on tehtud jumaliku inspiratsiooni ajel inimese käe läbi võrreldavalt sellega, kuidas on toimunud Pühakirja kirjutamine. Selletõttu peetakse õigeks ütelda, et ikoone kirjutatakse, mitte ei maalita. Ikoonid ei ole mitte kaunistav tagapõhi õigeusu kiriku liturgilisele tegevusele, vaid selle osa. Selletõttu on arusaadav, et ikoonide täielikku tähendust ei ole võimalik ei seletada ega mõista väljaspool õigeusu kirikut.
Kirikukunsti vaadatakse viiel tasapinnal:
1) didaktiline tõlgendus
2) sümboolne tõlgendus
3) sakraal-müstiline tähendus
4) liturgiline tähendus
5) esteetilis-kunstiline külg

Kiriku tagatis ikoonidesse suhtumisel

787. aastal oli Nikaias 7. Ülemaailmne (Kogumaapealne) Kirikukogu, kus kindlustati Kirikut ikonoklastide (kr eikonoklastes - ikoonipurustajad) eest. Arutlusel oli pühapiltide austamine ja selle dogmaatilise aluse väljendamine. Ikonoklastide sihiks oli teatavasti võitlus pühapiltide austamise vastu. Üks Püha Katoolne Kirik kinnitas seisukoha, et ikoonidel võib kujutada kõiki pühi isiksusi, kes on omanud maist kuju. Jumal-Inimene Jeesus Kristus - inkarneerunud Logos - oli elanud lihalikul kujul maa peal ja teda võib nii kujutada. Jumalasünnitaja tiitlit kandev Neitsi Maria kui kõrgeim inimeste seas on oma kuju ka pühadele ilmutanud. Koos pühakute kanoniseerimisega andis Kirik neile ka muutmatu ikonograafilise kuju.
Ikooni pühaduse substantsi hakati märkima kreeka keeles sõnaga hypostasis, eesti keeles "olemus", "tõelisus" ja vene keeles ipostas (Piibellik alus Hbr 1:3). Pühitsetud ikoonis on energeetilises plaanis kujutatu isiksus juuresolev. Kristuse puhul on seega tegemist tema maa peal eksisteerinud kujuga, millesse tuleb Kristuse jumalik hypostasis. Ja seda jumalikku olemust, alget, austatakse nagu Jumalat ennast. Piltkujutis sisaldab Kristuse jumalikkust. Looduslik mateeria võib endas kätkeda jumalikku mateeriat ja kanda jumalikku väge. Ikoonile kui reliikviale on üle kantud arhetüübi psüühiline energia. Kujutatud pühak on reaalselt ikoonis. Kontakt läbi kujutatu on eriti tugev palve ajal. Nii on võimalik Jumalat tunnetada. Ikoon kui energia akumulaator, selle koguja ja väljakiirgaja. Jumalik kunst kui ülireaalsuse piiril olev sakrament.
Lõppjäreldus: ikoone mitte austada on järelikult sama, mis eitada üldse jumalikustumise võimalust ja sõna lihaks saamist, eitada jumaliku energia sissetungi võimalust inimloomusesse ja inimese liikumist pääsemise suunas, eitada kogu lunastust.
Ajaloo kestel on Kirik mitmete hereetikute vastu võidelnud ja nendest võitu saanud. Võit ikonoklastide üle oli aga see, mis andis aluse õigeusu võidupüha sisseseadmiseks aastal 787. (Seda tähistatakse igal aastal suure paastu 1. pühapäeval.) Sellest nähtub, kuivõrd suurt tähtsust osutab õigeusu kirik pühadele ikoonidele. Alates 843. aastast on ikoon lõplikult ametlikult tunnustatud.

Õigeusu traditsioonis levinuimad ikonograafilised tüübid ja nende ikooniteoloogiline alus

Ikoon kui pühakuju põhineb Jeesuse Kristuse lihakssaamise faktil. Sellega on Moosese käsud ümber hinnatud, sealjuures ei kehti enam piltide tegemise keeld (2 Mo 20:4-5). Uus Testament avab meile tõelise jumalatunnetuse. Templi pühimat paika varjav eesriie on lõhki kärisenud ja varjatu on nähtavaks saanud kõigile.
Jumala Poeg on ühtne Isaga, sest Jeesus ise kinnitab: "Kes mind on näinud, see on näinud Isa" (Jh 14:9). Esimesel Ülemaailmsel (Kogumaapealsel) Kirikukogul 325. aastal Nikaias tunnistati järgmist: "... Jumala Poeg on sündinud Isa olemusest (kr usia, ld substantia), ... on Isaga olemusühtne" (üheloomuline), (kr homousios, ld consubstantialis).
Sellest lähtuvalt saab selgeks, miks on Kristust kujutavatel ikoonidel nimbuse risti sisse kirjutatud kreekakeelsed tähed OwN. Tegemist on Jumala nimega Vana Testamendi kirjakohas 2 Mo 3:14 - "Ma olen see, kes ma olen" ja "Ma olen"- heebrea keeles JHVH. Samas on Kristuse nimbuse kõrvale kirjutatud tema kreekakeelne monogramm IC XC, mis tähendab "Jeesus Kristus".
Kristuse kujutamisel õigeusu ikoonidel on enim levinud kolm ikonograafilist tüüpi:


1.
Püha pale - inimkäeta loodud Kristus. Vene keeles Spas nerukotvornõi.
See, ka "Issanda rätiku" nime all esinev ikoonitüüp on vanim ja keskne Kristuse ikoonide rühmas. Pärimuse järgi oli jäädvustanud Kristus ise imeliselt oma näopildi rätikule, kui oli sellega nägu pühkinud. Ta oli teinud seda eesmärgiga saata see rätik Edessa kuningale Abgarile, kes oli haige ja palus Jeesust enda juurde tulla. Kui üks apostlitest oli rätiku kuningale viinud, tervenes viimane kohe. Nii on saanud esimene Kristuse kuju kõikide edasiste allikaks ja eeskujuks. Rätikul on ainult Kristuse nägu kujutatud, st ilma kaelata. Juuksed on pikad ja lokkis, keskelt lahku hoidvad. Habe on nn märja habeme tüüpi.


2.
Kristus maailmavalitseja - pantokraator. Vene keeles Spas vsederþitel.
Sellel ikoonitüübil on esitatud Kristus kui lihakssaanud Jumala Poeg, kes valitseb maailma. Tema vasakus käes on kas evangeelium või kirjarull, parem käsi on õnnistavas asendis. Kuju alusrüü (kitoon/chitón) on pühaduse märgiks punane. Pealmine kuub (himation) on sinine või sinakasroheline inimloomuse võrdpildina. Pantokraatori kujutis oli väga levinud Bütsantsis 9.-11. sajandil. Tol ajal kujutati Kristust range ilmega; pilk oli otsekui läbistav, südamepõhja tungiv. Slaavi ikoonidel muutub ilme enamasti leebeks.

3.
Prohvetlik Kristus. Vene keeles Spas v silah.
Sellel ikoonitüübil istub Kristus troonil taevalikus kirkuses. Tema vasak käsi hoiab evangeeliumi, parem käsi õnnistab. Kullaläikeline rüü rõhutab ebamaist kirkust. Kristus-kuju ümber on ümar igaviku maailma kujutav ovaal. Pildi keskne nelinurk sümboliseerib Jumala Poja tulemist materiaalsesse maailma. Äärmise nelinurga tippudes on kujutatud nelja evangelisti sümboliseerivad ingel (Matteus), kotkas (Johannes), lõvi (Markus) ja härg (Luukas).

JUMALAEMA kujutamisel lähtutakse mitmest sajast ikonograafilisest tüübist. Neitsi Maria kuulutati Jumalasünnitajaks (kr T(h)eotokos) Kolmandal Ülemaailmsel (Kogumaapealsel) Kirikukogul 431. aastal Efesoses. See sai võimalikuks pärast Kristuse kuulutamist Jumalaks ja tõeliseks Inimeseks. Pühale Jumalasünnitajale kuulub austus, adoratsioon, mis on küll olemuslikult väiksem kui austus Jumala, kuid kõrgem kui pühakute või inglite vastu.

Õigeusus eristatakse Jumalaema kujutamisel nelja põhilist ikonograafilist tüüpi:

1. Palvetav - oranti (kr orantis - palvetav), vene keeles znamenije.
See, ka Ennusmärgi Jumalaema nime all esinev ikoonitüüp on vanim teiste seas. Sellel on kujutatud Jumalaema palvetamas, käed ülespoole tõstetud. Tema rinna ees sfääris on Kristus Immanuel (Kristus lapsena).


2.
Teed näitav - hodigitria (kr hodigitria), vene keeles putevoditelnitsa.
Teenäitajaks kutsutud ikoonitüübile on kirikliku pärimuse järgi aluse pannud evangelist Luukas. Jumalaema asend on sellel kujul palvetav. Ta osutab parema käega Jeesuslapsele, keda ta hoiab vasakul käsivarrel. Sellesse ikoonirühma kuuluvad väga levinud Kaasani Jumalaema (16. sajandist) ning Jeruusalemma ja Tihvini Jumalaema ikoon.


3.
Heldiv - eleousa (kr eleos - halastaja, armuline), vene keeles umilenije.
See ikoonitüüp kujutab Jumalaema halastust ja heldimust. Tema näost peegeldub armastusega täidetud salapärasus. Jeesuslaps otsib kaitset selle juures, kes näeb ette tema tulevast kannatust. Tuntuim selles rühmas on Vladimiri Jumalaema ikoon (12. saj).

4.
Troonil istuv.
Selles ikoonirühmas on kujutatud Jumalasünnitajat eestvaates ja troonil istuvana. Ta surub enda vastu Jeesuslast, kes õnnistab ja hoiab kirjarulli. Inglid kummarduvad viimase poole austuse märgiks (adoratsiooniks). Näiteks Küprose Jumalaema ikoon.

Tõestuseks selle kohta, et Neitsi Maria on Jumalasünnitaja, on teda kujutavatel ikoonidel nimbuse juurde kirjutatud kreekakeelsed tähelühendid MP qY. See tähendab Miter Theu - Jumalaema. Harvem esinev tähekombinatsioon on qK qC. See on kreekakeelne T(h)eotokos - Jumalasünnitaja. Viimase pealmisel rüül maforil kujutatud kolm tärni annavad tunnistust Jumalaema igavesest neitsilikkusest.



KAARLI KIRIKU ARHITEKT OTTO PIUS HIPPIUS
Stina Barinova

Otto Pius Hippius sündis 17. mail 1826. aastal Peterburis baltisaksa perekonnas. Eestiga oli perekond seotud juba 18. sajandi keskpaigast, kuna Otto Pius Hippiuse vanaisa oli Nissi koguduse pastor. Hippiuse isa Gustav Adolf Hippius oli Eestis hästi tuntud maalikunstnik ja litograaf, kes omandas kunstihariduse Viinis ja Roomas. 1820. aastast töötas ta Peterburis joonistusõpetaja ja portretistina ning 1849. aastal asus elama Tallinna, kus temast sai kohaliku kunstielu üks värvikamaid esindajaid.
Otto Pius Hippiuse soontes voolas ka tilgake eesti verd, nimelt oli emapoolne vaarisa üks varasemaid eesti soost kirjamehi, Tartu eesti koguduse kösterkoolmeister Michael Ignatius (1713-1777).
Ilmselt andis isa kunstnikuamet pojale eeskuju, sest Otto Pius asus Karlsruhe Polütehnikumi arhitektuuri õppima, mille lõpetas 1849. aastal. Seejärel pöördus ta tagasi Peterburi, kus asus tööle pedagoogi ja arhitektina. Kuid saatuse tahtel oli ta terve elu vältel väga tihedalt seotud Eestiga ja siia projekteeris ta ka oma tähelepanuväärsemad ehitised.

Otto Pius Hippius arhitektina
Hippiuse kodulinnaks oli küll Peterburi, aga ometi jäädvustus tema nimi hoopis Eesti kultuuriloos. Arhitektuuriajaloolase Ants Heina sõnul jäi ta Peterburile arhitektina tundmatuks. Kokku projekteeris Hippius umbes kümme hoonet. Nendest väljaspool Eestit armeenia kiriku Aserbaidþaanis Ðemahha linnas, evangeelse haigla peahoone, gaasivabriku tootmishoone ja sõjaministri ametielamu Peterburis jm. "Kuigi Hippius projekteeris vähe hooneid, oli ta lausa geniaalne arhitekt, kes viimistles äärmise põhjalikkusega iga pisematki detaili," räägib A. Hein.
19. sajandil oli ehituskunstis valitsevaks suunaks historitsism, mis kasvas välja romantismist. Historitsismile oli omane mineviku ja kaasaja mõtestamine läbi loovuse. Historitsistliku arhitektuuri kujunemisele aitas kaasa kogu Euroopas levinud muinsusliikumine ja restaureerimistegevus. Tänu sellele asuti 19. sajandil restaureerima ka põlengutes kannatada saanud kirikuid. Kõigepealt taastati Oleviste kirik 1820. aasta suvel, seejärel Niguliste aastatel 1846-1850. Viimase restaureerimisele aitas kaasa ka noor, äsja ülikooli lõpetanud Hippius. Tema kavandatud on Niguliste kiriku uue orelirõdu joonised.

Sakraalhooned
19. sajandi teise poole poliitiline ja kultuuriline õhustik oli soodne ka sel ajal hoogustunud kirikute ehitustele. 1860-ndatel ehitati Tallinna kaks kirikut, mis olid mõeldud eesti koguduste tarbeks. Jaani kirikule pandi nurgakivi 1862. aastal ja juba 1866 sai katuse alla ka torn.
Kaarli kiriku projekt, mille autoriks oli Hippius, jäi venima - nurgakivi sai kirik 1862. aasta lõpul ja katuse 1870. aasta sügisel; tornid jäidki arhitektil nägemata. Kaarli kiriku projektis on tunda arhitekti põhimõttekindlust ja sügavat stiilitundlikkust. See oli Hippiuse mahukaim töö, mille puhul kasutatud stiili nimetas ta modern-romaanikaks (praegu nimetame seda uusromaani stiiliks). Kui Jaani kirikule heidavad arhitektuuriajaloolased ette nii stiililisi kui ka kompositsioonilisi puudujääke, siis Kaarli kiriku hoonet peetakse üksmeelselt oma aja eeskujulikuks näiteks. "See on kindlasti kõige parema ruumimuljega kirik Tallinnas," ütleb A. Hein. Tänu Kaarli kiriku ideaalsele ruumilahendusele - interjöör tundub väga avar ja suursugune - on sellest tänapäeval kujunenud arvestatav koht linna kultuurielus. Ja muidugi mahutab Kaarli kirik Tallinna liikmete arvult suurima koguduse. Majesteetlik, kõrgustesse püüdlevate tornidega ja uhkete fassaadidega hoone paelub möödujate pilke. Ka kaasaegseid ei jätnud see arhitektuur külmaks: "Lõpuks ometi on meie linna taas ilmunud kunstipärane arhitektuur! … Püüdlemine ilusate ehitiste poole on meil ärksalt pead tõstnud, juba rõõmustavad meid nii mõnedki sellised ehitised ja lootust on, et neid tuleb veelgi juurde," rõõmustas nädalaleht Inland linna arhitektuuripildi muutumise üle.
Kaarli kiriku konstrueeris Hippius koos tunnustatud inseneri Rudolf Bernhardiga, kes oli samuti baltisakslane.
Narva Aleksandri kirik, Hippiuse teine sakraalhoone, jäi ühtlasi tema viimaseks tööks enne surma. 19. sajandi teisel poolel tellisid narvalased Hippiuselt kiriku projekti, sest Narva eesti kogudusel oli väga palju liikmeid, aga puudusid koguduseruumid. 1881. aastal algasidki ehitustööd. Neid juhtis Kreenholmi arhitekt Paul Alisch. Kirik valmis 1884. aastal. Kaarli kirikul ja Aleksandri kirikul on põhimõttelisi erinevusi. Aleksandri kiriku põhiruumi kavandas Hippius tsentraalse kaheksakandilise ruumina, mitte ristikujulise põhiplaaniga nagu Kaarli kiriku. Läänest lisandus eeskoda ja selle läänepoolseimas osas ligi 60 m kõrgune torn. Idaküljes oli käärkamber. Keskse ruumi kuues küljes (välja jäävad ida- ja läänekülg) olid rõdud, mille nikerdustega puitpaneelid on siiani säilinud. Kahjuks sai Aleksandri kirik sõjas rängalt kannatada, täielikult hävis kiriku võimas, 55-meetrine torn. 1990. aastal tagastati hoone Narva luteri kogudusele ja nüüd võtavad järjest selgema kuju kiriku rekonstrueerimisplaanid.

Sangaste loss
A. Heina sõnul on üks huvitavamaid Hippiuse projekteeritud hooneid tema ainus profaanehitis Eestis - Sangaste loss. "See hoone on tollase mõisaarhitektuuri kõige esinduslikum saavutus," kinnitab Hein. Sangaste energiline mõisaomanik Friedrich von Berg tellis projekti Hippiuselt ja viimane esitas projektikavandid juba 1873. aastal. Ehitustööd algasid siiski alles 1879. aasta aprillis. Hoone oli hiiglaslik, juba telliste hulk - 1 450 000 - oli aukartustäratav, ja hoone valmimine võttis aega viis aastat. Kahjuks ei näinud arhitekt lõplikku varianti enam oma silmaga. Valminud loss sai maaliline - teravad profiilid, kihiline struktuur, torniline katus... Kuigi Sangaste lossist kõneldes on teda tihti võrreldud Windsori kuningalossiga, ei ole see võrdlus A. Heina sõnul õigustatud. Pigem imponeeris Hippiusele inglise arhitektide tööstiil, nende oskus sobitada arhitektuuripärandit tolleaegse arenenud ehitustehnoloogiaga. Ka Hippius oli saanud loomingulist innustust keskaegsest ehituskunstist.

Hippius suhtus oma töösse äärmiselt loominguliselt. 1867. aastal võttis ta osa Berliini toomkiriku konkursist. Sel perioodil avaldas ta ka mitmeid artikleid, kus põhjendas oma seisukohti. Nii on ta kirjutanud oma 1871. aastal avaldatud töös "Darf der Dom von Berlin ein Kuppelbau sain?" järgmised read: "Arhitektuuristiil pole sugugi üksnes väline maitsesuund ja stiiliprobleem, üksnes konstruktsiooniline küsimus - vaid sellel on sügavam tagapõhi, mis seostub traditsioonilise kunstisümboolikaga."

Terve elu oli Hippius seotud nooremate põlvkondade õpetamisega. Õppejõu töö sidus teda mitme Peterburi õppeasutusega, sealhulgas Katariina Instituudi, Peterburi Ehituskooli ja Stieglitzi kunstikooliga. Aastal 1865 anti Hippiusele akadeemiku tiitel ja 1879 sai ta professoriks. "O. P. Hippius oli arhitekt, kes eluaeg vaevas ennast suurte ideedega: saada ehituskunsti novaatoriks, reformeerida protestantlik kirikuarhitektuur," kirjutab A. Hein Hippiuse 100. sünnipäeva puhul 1983. aastal. Otto Pius Hippius suri 10. septembril 1883 Peterburi kubermangus Pargolovos.

Kuigi Eesti rahvuskultuur on olnud tihedalt seotud baltisakslastega, ei saanud nad siiski eestlastele päris omaks, vaid jäid ikka võõramaalasteks. Ehk seetõttu on ka Hippiusest vähe kirjalikku materjali. Tema saatuseks oli jääda omadele võõraks ja ka võõrastele ei saanud ta omaks. Kuid tema silmapaistvad tööd on jätnud märkimisväärse jälje Eesti rahvuskultuuri ajalukku.


ÕPETAJA JOHANN GOTTLIEB KONRAD BERGWITZ
Külli Keel

Septembrikuu 8. päeval 1868. aastal õnnistas kindralsuperintendent W. Schultz õpetaja Johann Gottlieb Konrad Bergwitzi Kaarli kiriku peale õpetaja ametisse. Oma õnnistamiskõnes andis W. Schultz väga karmi hinnangu kogudusele, mida täna, 133 aastat hiljem, on isegi raske mõista: "Sinna häbbematta ja huhke Kaarle koggutus, sinno sees on hoorust ja rojust ja sinna walletad ja peksad keelt; sinna ehhitad ommale üht uhked kirrikud se wahhib omma kahhe torniga taewa pole, kui kaks ärra raijotud kätt ja pallob armo; sinna ei sa mitte sinna kirriko sisse minemma, sinna saad kui Israeli rahwas telkide sees ellama, sinna olled kui üks kolletand puu, kelle jured jubba kuiwand ja kirves on sinno juurte külges sind mahha raijomas!".
Mis oli selle põhjuseks? Ajaloolist tõde on ilmselt raske leida, põhjuseid võis olla mitu -ärkamisaegses Eestis võiski sakslastele tunduda, et eestlased olid uhked ja häbematud, oli ju 6 aastat möödunud "Kalevipoja" ilmumisest, aasta pärast pidi toimuma I Üldlaulupidu ning 500 liikmeline kogudus oli nõuks võtnud endale ehitada tol hetkel koguduse jaoks liiga suure ja uhke kiriku; kõne oli suunatud konkreetsetele inimestele ja vihjas lahkhelidele koguduse sees; aktiivsel linnastumise perioodil võisid inimesed uues, harjumuspäratus elukeskkonnas olla käitumiselt liiga individualistlikud ja kaasinimese häda suhtes tundetud…. Ehk järgnev jutt ja väljavõtted koguduseliikmete kaebekirjadest toovad asjasse veidi selgust.

Õpingud
Johann Bergwitz sündis Riias 18. juunil 1839. aastal kirikukirjutaja Magnus Conradi ja Maria (n­na Zobel) perekonnas. Tema lapsepõlv ja noorusiga möödusidki Riias, seal lõpetas ta Riia kubermangugümnaasiumi. Eesti keele alale sattus alles üliõpilasena 1860. aastal, mil tuli õppima Tartu Ülikooli, kus õppis ajalugu, filoloogiat ja teoloogiat kuni 1864. aastani. 1866. aasta septembris sooritas pro venia conconandi ja pro ministerio eksamid. Prooviaasta möödus Viljandis pastor Hörschelmanni juures. 19. novembril 1867 ordineeriti ta vikaarõpetajaks Tartus praost Willigerode juures ning järgnev aasta möödus töötades Võru praostkonnas.

Kaarli kirikus
Õpetaja Bergwitz asus Kaarli kogudusse keerulisel ajajärgul. Kaarli kirikut hakati ehitama eestlaste tarvis, seetõttu ootas kogudus, et siin teenivad õpetajad oleksid eesti soost. Bergwitzi eelkäija, koguduse esimene õpetaja Christoph Otto Lais oli seda ka olnud. Seepärast ei olnud baltisakslasest kirikuõpetaja suhtes koguduse eelhäälestus sugugi positiivne. Eesti keel ei olevat tal olnud kuigi ladus ning koguduseliikmed tegid etteheiteid, et Bergwitzi jutlused ja kõned ei olnud küllalt arusaadavad ega öelnud kogudusele midagi. Koguduseliikmete kaebekirjas 1870. aastast analüüsiti väga põhjalikult õpetaja Bergwitzi jutlusi. Mõned näited ja hinnangud:
Bergwitzi kirriko tenistussest kansli pealt ja Altari seest koggodussele õppetusseks ja nomimisseks, ehk teise sannaga öölda pahhandussele kihhotamisseks on tehtud ja ööldud mis käiwad nenda:
10mal Augustil 1869 aastal "Meie olleme Jummala lapsed ja vihkame patto teie ollete kurrati lapsed ja armastatte patto, teie ollete kurrati akked ja ei tea ennam Jummala armastust, kui Lehm pühhawast päevast!"
24mal Augustil 1869 aastal õppetaija on pihti rahwalle Pühha Altari seest, pihti maenitsust luggenud, "ärge tulge seia isse ennast, egga Jummalad petma; minge siit ära kõrtsi ja wiskage ommad süddamed kurrati jalgade ette!"
4mal Märtsil sel aastal Jutlus olli Paali-preestrittest, "kui prohvet Elias paali preestreid pilkas nenda meie koggotus riidleb wastamisse ja surem hulk koggotust kummardab paali ette, nemmad on kurradi pärralt ja woiwad ka temma ommaks jäda, aga weiksem hulk koggodust on Jummala waimo lapsed ja tenivad Jehowat!"
15mal Märtsil sel aastal, kui Judasse suuandmissest sai petud, siis ütles: "Kuidas Judas Jesusse jure läks ja suud andis, nenda lähheb pois tüdroko juurte, annab temmale suud ja pärrast rojastavad nemmad ommad ihhud!"
10mal Aprillil sel aastal, Se on Surel Redel on meie õppetaja Altari seest Ewangeeliumi ette luggenud ja kansli pealt olli Epistel, kust ette luges nenda: Kui Jummal meie poolt on, kes woib meie vastu süüd tõeks tunnistada ja teine sanna olli, kes võib meie wasto panna, need kaks sanna ollid agga tõssised Suure Rede jutlusse pohhi, agga Jesusse Kristusse risti lömissest ja matmissest ei olnud kuulda mitte ühte sannagi, - Miks pärrast meie õppetaja nisuggost umbes-keertud jutlust teeb? Siis kui aga risti innimenne peaks ollema waimus kurb, ja sowiks omma armsa Õnnisteggija surmast ja matmisest kuulda, ja waimo-waesusses omma Õnnisteggija risti alla mahha langeda - ja se saab meie õppetajast, koggodusse eest kõrvale pöörtud.


Keeruline ja terav olukord, tülid ning vastuolud, mis kajastusid ka õpetaja Bergwitzi jutlustes, said oma konkreetse alguse köstrist pea kohe peale õpetaja ametisse seadmist. Koguduse esimeseks köstriks oli Aleksander Wurmberg, kes oli tubli koorijuht (loonud ka esimese Eesti lauluseltsi "Revalia", mis oli "Estonia" eelkäija, "), kuid eksinud kuuenda käsu vastu ja mõistetud alimente maksma.
(Ja meil olli ka üks vägga kassolik köster Alexander Wurmberg kes püidis meie koggotussele abbi ja rõmo tehha temma olli üks vägga hea laulo tundja ja kui ka üks tuggew ja waljo healega eestlaulja temma andis meie kirriko kassuks Consertid ja allustas laulokorid ja nenda samma Musika korid passunattega laulma. Aga et meil ei olnud ka mitte täit palka maksta, piddi temma klubbi peal scweitseri tenistust kõrwas piddama. Alexander Wurmberg juhtus patto sisse langema, omma lihha ja were kiusatusse alla ühhe tüdrogoka ja se samma tüdrok tõi lapse ilmale, ja se köster Alexander Wurmberg ei võtnud tedda ennesele mitte naeseks, - sepärrast, et se tüdruk olli wiggase tervisega; Wurmberg lubbas 2 Rbl 50 Cop iggas kuus lapse kasvatamisse eest maksta nenda kaua, kui se kohto seadus on mõistnud, ja Wurmberg maksis ni kaua kui se laps ellas.)

Säärase moraali vastase süüteo pärast oli koguduse konvent uue õpetaja Bergwitzi ja konsistooriumi pealekäimisel sunnitud köstri 1868. aasta sügisel ametist vabastama. Osa kogudusest ja konvendiliikmetest seisis kindlalt selle vastu ega tahtnud uut kindlapalgalist köstrit üldse. Tema kohused võttis üle koguduse vöörmünder kellassepp Carl Romm. Sellega ei olnud aga Bergwitz nõus ning viis läbi oma tahtmise: 1870. aasta märtsis seati köstri kohale tema kandidaat August Karl Pfaff (jäi sellele ametikohale pea 40 aastaks, kuni aastani 1909), kes oli küll hea muusika- ja koolimees, kuid nagu vastasrind täheldas - "saksa juut". Bergwitzi valik kogudusele ei meeldinud ja "valas ainult uut õli tulle" ning tema peale esitati kubernerile kaebekiri. Kaebajad mõisteti Eestimaa Ülemmaakohtu poolt süüdi, kuid nad kaebasid asja edasi Senatisse. Tüli järel jagunes kogudus kaheks ning 1871. aasta 30. jaanuaril esitati veel üks kaebus, milles süüdistati Bergwitzi köstri palkamisega seotud asjaoludes. Veel enam: sama aasta septembris läks Peterburi kindralkonsistooriumi poole teele kaebus juba keisri enda nimele. Kaebekirjades tõstatati lisaks jutlustamise ja köstriküsimusele üles veel üks probleem. Laseme rääkida taas koguduseliikmetel:
17. Aprill sel aastal olli Meie Armolisse Suure Keisri Herra sündimisse pääw, sel päeval on sanud wist keigis Temma Wenneriikis Kirrikuttes ja Pühhade koijades keigidest truidest Kaisri allamatest Tänno ofrid witud Taevalikko Aujärge ette, et Jummal on annud meile Nisuggost wägga armolist Kaisert missuggost weel wist Wenne-Rikis ep olle iales Wallitsemas olnud, kes keigepealt keige surema murrega murretseb omma keigide allamatte eest, ni waimalikko kui ka ihulikku üllespiddamist, … Agga selle keige Surema Meie Sure Kaisri sündimisse päeval ei olnud meie Kaarli koggotussel mitte lubba omma Kirrikusse minna ja tanno ja palwe ofrid meie Taewasse Issanda ette wia, et Meie Armolisse Kaisri päevad saaksid pitkentud ja kaitstud, waid meie Kaarla kirriko uksed ollid kinni ja pühha tenistus ei sanud mitte petud. Sellega oli sisse toodud nn poliitiline motiiv, mida hiljem ärkamisaegses Eestis eestlaste poolt korduvalt kasutati, viidates sellega sakslaste võimalikule keisritruudusetusele. Bergwitz ise ütles enda kaitseks, et oli keisri sünnipäeval seoses oma sugulase matusega pidanud linnast eemal viibima, sellest kogudust eelnevalt teavitanud ning soovitanud minna jumalateenistusele naabruses olevasse Jaani kirikusse.

Kõige selle tagajärjel viidi Kaarli koguduses 10. oktoobril 1871 läbi kindralsuperintendendi korraldatud kirikuvisitatsioon, mille käigus kutsuti korrale neid konvendiliikmeid, kes ei lubanud köstrile palka välja maksta. Arvatavasti visitatsiooni tagajärjel teatas Bergwitz kavatsusest oma kohalt lahkuda. Koguduse 156 liikme allkirjastatud kirjas paluti tal siiski ametisse edasi jääda ning õpetaja lubas asja veel kaaluda.

Nüüd, mil lõhe koguduses oli süvenenud veelgi, sekkus asjasse koguduseliige Carl Robert Jakobson. Ühel pool olid saksa rahvusest patroon J. v. zur Mühlen, õpetaja Bergwitz, konvendiliige vöörmünder kunstaednik Schnell ja nende pooldajad - peamiselt vennastekoguduse inimesed ja saksastumisele kalduvad koguduseliikmed -, kõrgemalt poolt toetasid neid ka Eestimaa Konsistoorium ja kindralkonsistoorium Peterburis; teiselt poolt moodustasid neile vastasrinna kaaspatroon ja Toomgildi vanem H. Falck, konvendiliikmed A. Klein, J. Treuberg ja J. Kork, kelle käes oli enamus (3:4) konvendis ja kelle taga arvatavasti seisis suurem osa kogudusest. Nõnda oli esialgne köstriküsimus aastate jooksul arenenud ägedaks võitluseks kahe partei vahel.

1871. aasta novembris tagandati ajutiselt ametikohustuste täitmisest kolm eesti partei eestvedajat-konvendiliiget. Bergwitz otsustas ametist siiski lahkuda ja tegigi seda 8. detsembril 1871. aastal.

C. R. Jakobson, kes oli sekkunud mitmelgi pool, kus rahvuslik võitlus eestlaste ja sakslaste vahel käimas, andis Bergwitzi lahkumise järel olukorrale järgmise hinnangu: "
Selle asja wõiduga saab üleüldse meie eesti asi siin palju võitma, sest nüüd võttab jo terve linn meie tülist osa. Ja siin nüüd muu silmaga selle tüli peale ei waadata, kui ühe tüli peale Sakslaste ja Eestlaste wahel." Jakobson võttis osa koosolekust, kus valiti ajutiste konvendiliikmete asemele uued ajutised liikmed; olles rahulolematu valimistulemustega, koostas ta protestikirja, kogus sellele allkirjad ning sõitis isiklikult Peterburgi kindralkonsistooriumile kirja üle andma. Jakobsoni eestvedamisel lõi eestimeelne kogudus kaasa ka uue õpetaja otsimisel. Ettepanek tehti Rapla koguduse õpetajale, tuntud kooliõpetajale ja kirjanikule Carl Eduard Malmile (ema poolt rootslane, isa poolt sakslane), kes aga kindralsuperintendendi mõjul kohast siiski loobus. Seejärel tehti ettepanek kandideerimiseks Saaremaa Mustjala koguduse õpetajale A. Dollile. Ka tema loobus lõpuks pakkumisest. Nõnda sai koguduse uueks õpetajaks J. H. Brasche, kes, ehkki samuti baltisakslane, jäi koguduse juurde 34 aastaks.

Perekond
Õpetaja Johann Gottlieb Konrad Bergwitzi perekonnast ei ole teada palju. Vaid seda, et ta oli kaks korda abielus. Esimene abielu oli sõlmitud 1870. aastal Caroline Roddega, teine abielu 1877. aastal Haapsalust pärit Sophie v. Middendorffiga.

Töö kogudustes ja koolis
Bergwitz jätkas õpetajana Tallinna Rüütli ja Toomkirikus aastatel 1872-1876. Hiljem töötas uuesti asutatud Pühavaimu eesti koguduse (vanast Pühavaimu kogudusest, linna eesti kogudusest, oli saanud Jaani kogudus) esimese õpetajana 20 aastat (1877-1897). Aastatel 1868-1876 oli ta ka Toompea lossi vangla pastor.

Aastatel 1872-1877 töötas Bergwitz religiooni ja saksa keele ülemõpetajana Tallinna Rüütli ja Toomkoolis, kuni 1892 samas koolis eraõpetajana ning alates 1897-ndast oli kooli rektor. Aastal 1905 oli ta Eestimaa Konsistooriumi assessor.

Õpetaja Johann Gottlieb Konrad Bergwitz suri 20. septembril 1909. aastal Tallinnas, kahjuks on meile tema matmispaik teadmata.


JUHATUSE NAISLIIGE MERIKE HOLSTING
Vestelnud Kaie Tanner

Merike Holsting kuulub koguduse nõukogusse juba teist koosseisu, juhatusse nüüd esimest korda. Juhatuses täidab ta sekretäri ülesandeid, mis seisnevad selles, et ta kirjutab kokkuvõtlikult üles, millest igakuistel juhatuse koosolekutel räägitakse ja mida otsustatakse ning kontrollib siis, et igaühel oleksid ikka meeles talle pandud kohustused täita. Väga palju siiski tagant torkida ei tule, kinnitab ta.

Koorilaul on Merikesele alati palju tähendanud. Helitroni segakooris laulab ta koori asutamisest peale - õieti aitas ta algusaastatel Harald Siiakut koorivanemana. Rahvusraamatukogus töötamise ajal laulis ta ka sealses naiskooris. Siinkohal väike jutuajamine Merikesega.

Kas olete eluaegne tallinlane?
Ei, tegelikult olen sündinud Narvas. Lahkusime sealt enne, kui venelased linna puruks pommitasid, ning mu vanematel oli kindel plaan üle mere minna. Jõudsime aga Haapsallu talvel, seal sündis mu vend ja kuhu väikese lapsega enam minna…
1959. aastal tulin Haapsalust Tallinna ja sattusin tööle Pöögelmanni tehase varustusosakonda. Oleksin küll edasi õppida tahtnud, aga võimalust lihtsalt polnud. Pealegi sai selles ametis palju ringi sõita - mööda Venemaad muidugi. Pöögelmann oli jõukas tehas, tänu sellele sai Helitron palju reisida. Komandeeringus käisime näiteks ikka lennuki, harva rongiga. Hiljem oli mul suur rõõm töötada Rahvusraamatukogus, olles sealse konverentsikeskuse alguse juures, mis loodi seoses uue maja valmimisega. Praegu töötan Tallinna Pensioniameti peretoetuste osakonnas.

Kuidas kirikusse sattusite ja miks just Kaarlisse?
Ega kirik mulle võõras olnud, teadsin, mida ta endast kujutab. Vanemad olid kristlased ja ema võttis Haapsalus kirikusse minnes ikka lapsed kaasa. Tallinnas töötades käisin siis ka vahel kirikus - tõsi, enamasti jõulude ajal. Tõeliselt oluliseks sai Kaarli kirik minu jaoks pärast seda, kui mu poeg Kaarlisse tuli ja jäi.

Juhatuses olete praegu ainuke naine. Miks see nii on? Koguduse liikmete hulgas on ju naisi rohkem.
Ma küll ei arva, et naisi keegi diskrimineerib… See on lihtsalt meie ühiskonnas nii: naised ei vali naisi. Koguduse liikmeskonnas on naisi palju rohkem, aga nõukogusse ja juhatusse valitakse ikka mehed. Noorematel naistel on muidugi ka töö ja laste kõrvalt ajapuudusel raske ühiskondlikult aktiivne olla.

Juhatuse tööd pole sugugi vähe ja ometi tehakse seda tasuta?
See on juba nii seatud - ega kõike saagi teha raha eest. Raha on vähe ja kohti, kuhu seda vaja oleks, jälle väga palju: Kaarli algkool, noortetöö, koorid, diakooniatöö… Alati võiks rohkem teha ja tahta.

Kas on võimalik, et Kaarli kogudus saab jälle oma kooli?
See oleks kindlasti parim, mis olla saab. Kaarli kogudusel on ju oma kool olnud ja vajadust selle järele on tänapäeval rohkem kui küll. Praegu töötavad koguduse majas lasteaiarühm ja eelkooliklass, kuhu on väga palju tahtjaid. Niisiis on meil Kaarli lasteaed juba olemas… Sügisel alustaks esimene klass, järgmisel aastal oleksid nemad juba teine klass, juurde võetaks uus esimene ja nii edasi, kuni ühel päeval oleks jälle Kaarli gümnaasium. Kristlik kool. Õpetajad on meil ju olemas…kust saada aga koolile ruumid? Ajutiselt koguduse majas? Üks aasta ehk oleks võimalik läbi ajada… aga edasi? Võib-olla saaks üürida kooliruumid mitte kesklinnas, vaid mõnes lasteaias. Sellega juhatus praegu tegelebki.
Õhtupoole saaksid noored samu kooliruume kasutada. Praegu on noori vähemaks jäänud, oma ruumid pakuksid uusi võimalusi. Lõppude lõpuks - kust need noored kirikusse tulevad, kui lastetööd ees ei ole! Järjepidevus on siin väga oluline.

Juttu oli laste­ ja noortetööst, aga kas igale koguduseliikmele leiduks Kaarlis tegevust?
Nojah, aktiivseid koguduseliikmeid on meil on umbes 3000 ja kui igaühel võiks koguduses oma tegevus olla, alates lastest ja lõpetades pensionäridega… oleks tore küll, aga kas ka reaalne? Kooridel on oma elu, noorte­ ja lastetöö pakub mitmeid võimalusi. Midagi võiks olla n-ö leeri ja laulatuse vahele jäävale noorele inimesele (peale pühapäevase jumalateenistuse ja järelleerilaagri), mis neid tihedamini koguduse külge liidaks. Praegu on suuresti nii, et käis leeris ära ja kadus. Tegelikult, tänast reaalsust arvesse võttes, on tööinimesel vaba aega, mida kiriku heaks kasutada, ka üsna vähe. Koristustalgutel osaletakse küll. Nõupäeval Forssas arutatigi, et kui koguduseliikmeid huvitaks, siis võiks olla veel mingi klubiline vorm: piiblitunnid, kohtumised huvitavate inimestega või kirikukohvi, arutamaks koguduse tegemisi, et igaüks võiks sellega kursis olla, mida tehakse, ja kaasa lüüa. Koguduse raamatukogu asub nüüd koguduse maja keldris ning on avatud kolmapäeviti kella 12-18, seda võib julgelt igaüks kasutada.
Sulasest, mis alustas infolehena, on saanud väga hea ajakiri, aga nüüd on tekkinud vajadus ka igakuise infolehe järele, kuhu saab igapäevase teabe panna. Uuest novembrikuisest infolehest lugesingi, et kontsertkoor esineb Nigulistes - lähen seda kindlasti kuulama. Olen käinud enamikul nende kontsertidel ja hoian neile konkurssidel alati pöialt.

Mida tahaksite veel koguduseliikmetele öelda?
… Kui öelda seda, mis on minu meelest kõige tähtsam, siis: toetagem Kaarli kooli ja ehk saab sellest unistusest reaalsus. Mis võiks olla tänases kurjas, raha ja asjade maailmas veel olulisem kui kasvatada noort inimest kristlikus vaimus? Minu meelest on see siin ja praegu kõige olulisem.


VAIMULIKEL PEREKONNASEISUAMETNIKE ÕIGUSED

Perekonnaseaduse muutmise kohaselt saavad vastava koolituse läbinud ja atestatsiooni sooritanud vaimulikud
perekonnaseisuametniku õigused. Seega on neil õigus sõlmida abielusid, mis on võrdse õigusliku jõuga perekonnaseisuasutuses sõlmitavate abieludega. Abielu registreerimine koos laulatusega on võimalik kirikus alates 1. detsembrist.

16. detsembri seisuga on eksami sooritanud 109 vaimulikku üle Eesti, neist 50 Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku õpetajat. Lõpliku loa abielude sõlmimiseks ja selle kinnitamiseks vajaliku pitsati annab siseminister. Praeguseks on neid välja antud 69. Kaarli koguduses on siseministri loa saanud koguduse õpetaja piiskop Einar Soone.

Eesti Vabariigis registreeriti 2000. aastal 5485 abielupaari, EELK-s laulatati 423 paari, neist Kaarli kirikus 70 paari.

Abielu sõlmimise kord kirikus:
1. Abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel.
2. Abiellujad peavad olema
konfirmeeritud (st ristitud ja saanud leeriõnnistuse).
3. Abielu sõlmitakse
mitte varem kui ühe kuu ja mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel päevast, mil abiellujad avalduse esitasid. Mõjuvatel põhjustel võib seda tähtaega lühendada või pikendada (kuni 6 kuuni).
4. Abiellujad peavad olema
vähemalt 18-aastased.
5. 15-18-aastane alaealine võib abielluda oma vanemate või eestkostjate kirjalikul nõusolekul. Ühe vanema nõusolekust piisab ainult juhul, kui lapsel on üks vanem või teine vanem on teadmata kadunuks või teovõimetuks tunnistatud, samuti kui ühelt vanemalt on vanema õigused ära võetud. Kui kas või üks vanematest või eestkostja ei anna abiellumiseks nõusolekut, võib kohus anda abiellumisloa ühe vanema või eestkosteasutuse avalduse alusel. Kohus annab abiellumisloa, kui abiellumine vastab alaealise huvidele.
6. Abielu ei sõlmita isikute vahel,
a) kellest vähemalt üks on juba abielus;
b) otsejoones ülenejate või alanejate sugulaste vahel, vendade ja õdede ning poolvendade ja ­õdede, lapsendajate ja lapsendatute, samuti sama isiku poolt lapsendatute vahel;
c) kellest vähemalt üks on tunnistatud teovõimetuks.
7. Abielu sõlmimisel valivad abikaasad ühiseks perekonnanimeks ühe abikaasa perekonnanime või kumbki abikaasa säilitab oma abielueelse perekonnanime või abielueelsele perekonnanimele lisatakse abikaasa soovil teise abikaasa perekonnanimi.
8. Abielu sõlmimine ei ole seotud abiellujate elukohaga.

Abielu sõlmimiseks esitavad abiellujad isiklikult kirjaliku avalduse. Vajalikud on järgmised dokumendid:
1. Tasutud
riigilõivu 100.- krooni maksekorralduse koopia (Maksuamet 221013264340, viitenr 1002036)
2.
Passid
3. Kordusabielu korral
eelmise abielu lõppemist või kehtetuks tunnistamist tõendav dokument (eelmise abikaasa surmatunnistus, abielulahutuse tunnistus või kohtuotsus abielu lahutamise või kehtetuks tunnistamise kohta ühes kohtuotsuse jõustumise kohta käiva märkusega).

Koguduse vaimulikul on õigus keelduda abielu sõlmimast, kui abielluja ei vasta koguduses usutunnistuse järgi kehtivatele abielu sõlmimise tingimustele.


SIHTASUTUS KAARLI KIRIKU REMONDIFOND
Väino Pärnaste

8. juunil asutatud Sihtasutus Kaarli Kiriku Remondifond on möödunud kuudel tegelenud fondi sümboolika-atribuutika väljatöötamisega - tänaseks on loodud logo, kirjablangid ning ümbrikud.

Oma põhitegevuse - kirikuhoone ja oreli renoveerimiseks ning muude koguduse hoonete ja rajatiste uuendamiseks - oleme poole aasta jooksul saanud mitmeid annetusi. Tahaksin siinkohal tänada esimest annetajat proua Elvi Ränka. Tulu oleme saanud ka Kaarli kirikus kontsertide korraldajatelt ja äriühingutelt ning teistelt juriidilistest isikutest annetajatelt.

Sügisesel koguduse töötegijate, juhatuse- ning remondifondiliikmete ühisel väljasõidul Forssas arutati muuhulgas ka remondiplaane tulevasteks aastateks. Mõeldi vajalikest ja hetkel võimalikest töödest, aga mõte liikus ka taoliste kavade juures, milleks praegu vahendeid ei ole. Loodame, et meie tööl on õnnistust ja heade inimeste abil leiame kõigele kord lahenduse.

Ootame lahkeid annetajaid, samuti ettepanekuid fondi vahendite otstarbekaks kasutamiseks.

Fondi e-posti aadress: kaarlifond@eoi.ee, postiaadress: Endla 9, 10122 Tallinn.
Sihtasutuse arveldusarve on avatud Hansapangas: 221017180886.

Õnnistatud jõuluaega!


NOORTEKOOR AUSTRIAS
Üles kirjutanud: Jaanika Holsting
Täiendanud ja redigeerinud: Helena Lepaleht, Gisela Raag


Ühel sombusel ja talvehõngulisel oktoobrikuu hommikul asus Kaarli Koguduse Noortekoor teele Austriasse, et pikendada suve, soojendada end Eestimaast tunduvalt soojemas kliimas ja rõõmustada austerlaste hingi oma lauluga. Ega Austriasse niisama mindud, ikka kutse peale. Küllakutsujaks ja võõrustajaks oli meie endine kooriliige Triinu Viilukas, kes on perekonna loonud ja elama asunud Viini. Triinul õnnestus oma kaasmaalastele tutvustada Viini võlusid ja nende abil ehk leevendada omaenese koduigatsust. Austria poolt aitasid meie esinemisi ja majutust organiseerida Triinu abikaasa Gregor ja tema perekond. Eesti poolt organiseeris bussi, korraldas vahepeatused ja pani kokku sõidumarsruudi Helena Lepaleht - meie oma noortekoori laulja, kes põhitööna reisijuhi ametit peab.

Nii me siis võtsimegi küllakutse lahkelt vastu ja 12. oktoobril asusid 20 laulusuud, dirigent Piret Aidulo ja Kaarli koguduse õpetaja Jaak Aus Austria poole teele.

Buss ja reisiseltskond olid vahvad ning Helena ei pidanud paljuks oma teadmisi ja tähelepanekuid teekonna kohta jagada, mistõttu sai isegi tüütust Poolast huvitav reisiobjekt.

Teeloleku teise päeva hilisõhtul jõudsime Viini, kus võõrustajad meid juba ootasid. Nendeks olid kohaliku koguduse liikmed, ja see asjaolu andis kogu reisile omakorda meeldiva hõngu. Tõenäoliselt saab vaid kodudes elades näha ja tajuda võõraid paiku sealsete inimeste kaudu, kes teavad oma kodumaa kohta rääkida kümneid kordi rohkem, kui ükski reisijuht seda suudaks.

Saabumisjärgsel päeval esinesime katoliiklikus Kalvarienbergi kirikus missal. Lisaks võõramaalastele Eestist teenis missal ka "mooramaamees" ehk Tansaania piiskop. Kalvarienbergi kiriku preester avaldas suurt vaimustust, et nende pühapäevane missa nii rahvusvaheliseks osutus - siin kohtusid juhuslikult (Gregor leppis meie esinemise kokku alles mõned päevad enne) kristlased kaugest lõunast ja kaugest põhjast. Nii vastuvõtt kui ka kirik oli soe ja inimesed lahked. Hoolimata seljataga olevast ligi 1900 km pikkusest reisist, tulid laulud üsna ilusti välja. Õhtul oli veel teinegi esinemine, seekord Gersthofi kirikus. Esinemine jäi meelde selle poolest, et hiigelsuures kirikus oli rahvast nii palju, nagu meie tavapärasel teisipäevasel muusikaõhtul (8-15), ja hiigelsuurel orelirõdul polnudki päris orelit, vaid (ime)pisike elektriorel.

Järgmised poolteist päeva veetsime Helena juhtimisel Mozarti sünnilinnas Salzburgis ja mägilinnakeses Zell am Sees. Vaat need olid küll kohad, kuhu vist kõik reisilised tükikese oma hingest jätsid. Sest just hingematvaks võis pidada imeilusaid maastikke Eel-Alpides, muinasjutumaju ja -külakesi mägede jalamitel ja orgudes ning mägesid, mägesid ja veel kord mägesid. Tasapinnalise Eestimaa elanikele oli see kõik ülimalt vapustav. Buss kõikus aina küljelt küljele, sest kui keegi ahhetades hüüdis "Vaadake paremale!", tormasid ka kõik vasakul küljel istujad oma fotoaparaatide ja kaameratega paremale vaatama, mis seal pilku püüab ja vastupidi. Ise veensin end pidevalt mitte fotografeerima, sest bussiaknast häid pilte tulla ei saa, kuid ikka ja jälle leidsin end tegemast klõpsti! ja pilt oligi valmis.

Salzburg oma kitsaste tänavate ja hobusekaarikutega meenutas keskaegset Tallinna vanalinna ja oli seetõttu kodune. Ööbisime Salzburgist kõrgemal mägedes, imeilusa järve ääres, mis oma nõiduslikus udus meenutas Loch Nessi järve. Kuna suusahooaeg ei olnud alanud ja suvehooaeg juba läbi, siis olime hostelis ainsad - seega vägagi teretulnud külalised.

Kolmandal päeval Viini tagasi saabudes ootas meid ees kolmas esinemine, mis toimus imepisikeses ja oma lihtsuses armsas Nepomuki kabelis, mis hämmastas selle poolest, et sinna olid jumalat teenima tulnud 12 vanamemme, kelle keskmiseks vanuseks võis pakkuda 75 aastat. Kui enne missat vaatasid need päevinäinud inimesed noortekoori peale veidi taunivalt - olime ju tulnud nende rahu ja roosipärja lugemist segama - siis pärast meie esinemist naeratati meile soojalt ja tänati südamest. Selles kabelis pakuti meile lahkelt võimalust saada osa armulauast, seda sõltumata usutunnistusest. Tõtt-öelda võttis selline pakkumine missa käigus meid nõutuks. Meie nõutus omakorda tundus ebaviisakusena ja nõudis Helena-poolset hilisemat selgitust. Tagantjärele tuleb tunnistada, et ega keegi meist tegelikult tea, kuidas käituda võõras kultuuriruumis.

Neljas esinemine toimus Breitenfeldi kiriku missal. Meeldejäävaks sai see, et riideid vahetama pidime kohapeal, st kirikus. Kirik ise aga meenutas temperatuuri poolest vägagi meie kirikuid oktoobrikuus. Igatahes nii palju poolpaljaid naisterahvaid see kirik vaevalt et kunagi näinud oli... Kuid saime üle sellestki, ja ajaks mil laulma pidi, olime oma lõdisemised juba ära lõdisenud. Järgnes pidulik koosviibimine, mis oma 1,5 võileivaga inimese kohta tegi küll natuke nõutuks... Kuid eks seltskondlikule suhtlemisele jäi seda rohkem aega.

Meie kõige tähtsam esinemine - kontsert täispika kavaga ja sellele järgneva lõbusa vastuvõtuga - toimus Viinist 50 km kaugusel Hernsteini küla (Vääna-Jõesuu sarnases suvituspiirkonnas) kirikus.

Sealt kodudesse naastes olid kõikide meeled nii elevil ja süda täis kergendustunnet, et tunnise bussisõidu käigus kandis noortekoori bussikollektiiv ette kogu ühislaulupidude segakoori repertuaari, pikkides seda omaaegsete Justamendi, Raimond Valgre ning filmihittidega. Hääled olid pärast seda kähedad, kuid mis sest enam!

Reisi sisse mahtus veel poolteist päeva Viinis, kus meil avanes võimalus omapäi ringi ekskurseerida ja kõiki paljukiidetud suursuguseid keiserlikke ja ajaloolisi kohti oma silmaga näha.

Selliseks siis kujuneski Kaarli Koguduse Noortekoori pilguheit maailmalinna ja ehk ka oma imepisikese jäljekese jätmine maailmakultuuri ajalukku... Austriasse kutsuti meid igatahes tagasi.
Mõnede jaoks oli see esimene välisreis, paljude jaoks aga esimene ühisreis, mis aitas kooriliikmeid tundma õppida ja ühendada, mistõttu laulma tullakse nüüd hoopis teise tundega. Tööpäeva väsimus ei saa enam lauluproovist kõrvalehiilimise põhjuseks, sest ees ootavad juba tuttavad inimesed, kellega koos on veedetud nii palju kordumatuid hetki.

Südamliku tänu Triinule ja tema Austria-perele, Helenale, Piretile ja Jaagule, kes kõik oma nõu ja jõuga reisi kordaminekule kaasa aitasid ning meie hinge eest hoolt kandsid!


NAISKOORIGA SOOMES KONTSERDIREISIL
Virve Nuka

Kaarli ja Forssa koguduse sõprussuhted ulatuvad aastasse 1994. See on võimaldanud ka mitmel meie koguduse kooril sõprade juures esineda kontsertidega. Käesoleva aasta septembris avanes selline võimalus ka naiskoorile. Siiani polnud see kollektiiv tervikuna veel kordagi Eestist väljaspool esinemas käinud.

Kui 15. septembri hommikul bussiga Kaarli kiriku esiselt platsilt teekonnale sadamasse asutasime, tõotas õhukeste pilverüngaste tagant särav päike ja tuuletus lauljatele kena ilma ja rahulikku merd. Sõidu-eelsele elevusele ja ülevale meeleolule tuli lisa, kui pärast palvet õnnitlesime oma selle päeva hällilast Ilset ja laulsime tema soovil "Kiida nüüd Issandat!".
Ilusat ilma tõotanud päike kadus aga kahjuks ja taevas kattus otsemaid lauspilvedega, muutes ümbruse halliks ja mere kurjakuulutavaks, õnneks mitte päris tormiseks. Autoekspress kõigutas siiski kõvasti. Helsingi lähedal tugevam lainetus justkui taandus, kuid Soome pealinn võttis meie laulurahva vastu halli taeva ja tiheda vihmasajuga. Meeleolu see ometi ei rikkunud: meil oli ju oma mugav buss ja selle roolis sõbralik bussijuht Jaan Kama.

Jean Sibelius ja Ainola
Jalutasime muuseumi territooriumil vaatamata sellele, et taevaluugid ikka veel valla ja teed-rajad pargis libedad. Heitsime pilgu Ainolas olevatele ehitistele, leidsime üles Jean ja Aino Sibeliuse hauapaiga. Marika Kahar oli kaasa võtnud Santeri Levasi teose "Jean Sibelius", millest etteloetud katkendid ilmestasid veelgi vaadeldavat. Saime ettekujutuse üksindusse tõmbunud maailmakuulsa "Finlandia" autori elust tema vanaduspäevil. Kahjuks oli saatus keelanud talle selleks ajaks loomisrõõmu, kuid see-eest varustanud hubase kodu, armastava ja hoolitseva perekonna ning Ainolat ümbritseva kauni loodusega. Viimast nautisime meiegi. Vaikne tuulekohin ja vihmasabin ärgitasid: kui laulaks õige ka! Kahju, et meie repertuaaris puudub sümfooniline poeem "Finlandia", kuid lootsime, et Ainola peremehele meeldib ka tema kaasmaalase J. Hannikaise "Niin kuin muuttolintusen tie". Lasime sel Kaie Tanneri juhatusel kõlada. Aeg on aga kiire liikuma. Meid ootas kindlal kellaajal sihtkoht Klemela - Forssa koguduse majutuspaik -, ja lauluharjutus. Mida enam sisemaale sõitsime, seda selgemaks muutus taevas ning Forssa tervitas meid päikesesäras!

Ettevalmistused kontserdiks
Naiskoori peaeesmärk Forssa tulekul oli pakkuda kohalikule rahvale laulurõõmu. Seetõttu suundusime pärast väikest puhkepausi Forssa kirikusse. Enne lauluproovi saime ülevaate kirikust, mis peagi meile väga koduseks muutus. Arhitekt Josef Stenbäcki plaani järgi aastatel 1915-1918 ehitatud jumalakoda asub linna keskel Stahlmani kaljul. 90-ndate aastate kapitaalremondiga tehti kirikus rohkesti muudatusi. Kaunis on võlvialune laemaal, omapärased klaasimaalingud, mis kujutavad Jeesuse sündi, ristilöömist ja ülestõusmist. 1979 paigaldati kirikusse Espoos valmistatud orel. Kolm nime kandvat kella kirikutornis - De Gloria, Patriae Lux ja Labori Pax - on annetanud kogudusele K. E. Palmen.
Naiskoorile oli tehtud ettepanek laulda pühapäeval jumalateenistusel Forssa ja Koijärvi kirikutes. Koori põhikoosseis osales Forssas 4 lauluga: Kiida nüüd Issandat, J. Kappeli "Ohvrirahu", L. Semleki "Tänage Issandat", H. Lepnurm "Laul usust" ning kvartett, mille koosseisu kuulus abidirigent Kaie Tanner, Koijärvi kirikus kahe lauluga: C. Kreegi "Ma tänan Sind", "Uus käsk". Jumalateenistusel Forssas jutlustas külalisena Kaarli koguduse õpetaja Jaak Aus.
Pärastlõunast aega ei tahtnud keegi niisama leiba luusse laskmiseks kulutada. Silmarõõmu pakkus juba ainuüksi Klemela ümbrus: sillerdav järv, korras paadid kaldal, sile ja puhas muru, pügatud hekid.

Kontsert
16. septembri õhtu. Kontserdieelne pühalik vaikus; aeg-ajalt vaid kostmas saabuva kontserdikülastaja tasased sammud. Kell 18 tõusevad Marika Kahari dirigendikäed, alustamaks H. B. Kleini lauluga "Mu karjane Sa!"
Koori üle tunniajalisse kavva kuulusid laulud alates maailmaklassikast (F. Mendelssohn, C. Franck) kuni tänapäeva eesti heliloojate loominguni (J. Kappel, H. Lepnurm, L. Semlek jne). Soome autorite lauludest oli meil kuulajaile pakkuda J. Hannikaise "Niin kuin muuttolintusen tie". Kava täiendas Forssa kiriku kantor Esa Lahti, Kaarli inimeste hea tuttav, esitades V. Erkkila, M. Piiparise ja M. Nybergi soololaule. Koos naiskooriga kõlasid C. Francki "Panis angelicus" ja S. Webbe "Agnus Dei", mida dirigeeris Kaie Tanner, orelil saatis Marika Kahar. Kontserti ilmestas veel ka Kaie Tanner plokkflöödil J. B. Loeillet' palaga "Pastoraal".
Hea akustikaga kirik meelitas laulma nii rõdul kui ka altari ees, seetõttu suundusime "Laudete omnes gentes" lauldes publiku ette esitamaks kava 4 viimast pala. Umbes kuuekümnelt kuulajalt sai koor aplausi osaliseks. Kaunid lillekimbud meie dirigentidele Marikale ja Kaiele ning solistile Esale.
Rõõmsalt väsinuina jätsime hüvasti meeldiva auditooriumiga. Võisime kindlalt rahule jääda, kuna nii suurde saali, nagu seda on kirik, tuli pühapäeva õhtul kontserdile suhteliselt arvukas kuulajaskond. Keegi meie koorist täheldas, et meil vist polegi iseseisvat kontserti nii suure publiku ees olnud. Kuigi nii pika kontserdi lõpul märkasid dirigendid lauljais mõningat väsimust, jäid nad tehtuga rahule, koor oli oma eesmärgi saavutanud. Küllap eelnenud kontserdid Tallinnas enne Soome sõitu olid oma osa etendanud, andnud kindlust ja vastupidavust.

Koduteel
Pärast lõunasööki Forssa kogudusemajas alustasime tagasiteed Helsingisse. Külastasime võrratut J. Sibeliuse mälestusmärki, kus orelivilede all lasime veel kord kõlada "Laudate omnes gentes". Sellist rahvusvahelist publikut, nagu seal oli, pole meil varem olnud ega tea, kas saabki kunagi olema! Ümberringi oli kuulda oli jaapani, saksa, inglise, rootsi jm keeli ning kui me laulsime, seisatati meid kuulama. Koos viibisime ka Temppeliaukio kirikus (ei olevat kaljukirik, nagu meie rahvas ekslikult arvab). Selles omapärases kaljudest ümbritsetud ruumis kuulasime lummatult vaikset muusikat, mis seal alati kõlab.
Siitpeale kuni laeva väljumiseni võis igaüks suvaliselt aega kasutada. Enamik suunduski Helsingiga tutvuma, sest kuidas sa ikka ilusa päikesepaistelise ilmaga bussi istuma jääd. Pealegi on ju ainuüksi südalinnas nii palju vaatamisväärset.
Kolm meeldivat koos veedetud päeva lähendas lauljaid, pakkus laulurõõmu, rikastas muljeid vaatamisväärsustega (mõnigi viibis esimest korda Soomes).
Tänusõnad sel puhul ei jäänud lauljail mõtlemata-ütlemata ennekõike kontserdireisi eestvõtjale dirigent Marika Kaharile, kuid ka õpetaja Jaak Ausile ja Jaanus Ruisole, kelle kanda olid ekskursiooni- ja majandusmured.


SEGAKOORI KONTSERDIREIS KULLAMAALE
Johanna Ollik

On hämar sügishommik, tibutab peent uduvihma, tuul tuuseldab koltunud lehti kahvatul murul ja kraadiklaas langeb üha miinuskraadide poole. Muidugi, käes on mardipäev, isadepäev - hiline sügis.

Sahisedes libiseb autobuss mööda sügiseselt halli asfalti, jättes maha teeäärsed koltunud nurmed ja unustatud talud. Sõitjad selles bussis on Kaarli koguduse segakoori lauljad koos oma väsimatu dirigendi Marika Kahariga. Hoolimata ilmataadi tujukusest ja nukrast sügisilmast, sõidab segakoor Kullamaa Püha Johannese koguduse pühapäevasele jumalateenistusele.

Et aeg on jõudnud juba keskpäeva, kutsub kirikukella helin palvele. Vaikses hardumuses liigume meiegi Kullamaa kiriku ruumikasse pühakotta, mille legendiderohket minevikku võib vaid aimata. Jumalateenistuse ajal, mille viib läbi õpetaja Ants Leedjärv, kõlavad Marika Kahari juhatusel ka segakoori ülistuslaulud Suurele Loojale.

Hiljem, pärast lõpupalvet on õpetaja Ants Leedjärv lahkelt nõus meile kõnelema kiriku sajanditevanusest ajaloost ning ka selle pika aja jooksul juhtunud traagilistest sündmustest kirikus.

Pisut masendunult väljume pühakojast, suundudes kalmistule. Kui olime jõudnud Rudolf Tobiase ja tema perekonna kalmule, tõstis Marika Kahar taas taktikepi. Kõlas A. Topmani "Reekviem".

Pärast kehakinnitust kogudusemajas viis meie teekond edasi väikesesse Piirsalu kirikusse, Kullamaa Püha Johannese koguduse abikirikusse. Seal toimus samuti jumalateenistus meie segakoori kaastegevusel. Jumalateenistuse viis seegi kord läbi õpetaja Ants Leedjärv. Organistiks mõlemas kirikus oli õpetaja abikaasa Tooni Leedjärv.

Hinges rahuldustunne ja mälestus rikkast päevast, pöördusime õhtuhämaruses koduteele.

Johanna Ollik


TALLINNA LASTE ÜHINE PIDUPÄEV
Mari Sagur

Tallinna praostkonda kuulub 10 kogudust: Kaarli, Pühavaimu, Jaani, Viimsi, Toomkogudus, Nõmme Rahu, Peeteli, Rootsi-Mihkli, Soome ja Saksa kogudus. Umbes aasta eest said koguduste lastetöötegijad kokku ja otsustasid ühise ürituse korraldada. Nii toimuski 27. oktoobril Tallinna praostkonna lastepäev.

See sisukas päev algas varakult. Sõitsime kõik koos Kaarli kiriku juurest bussidega Viimsisse Püünsi koolimajja. Kui kooli saalis olid kohad sisse võetud, alles siis nägime, kui palju meid ikkagi on! Kohal oli umbes 140 last, lisaks veel emad-isad ja lastetöö tegijad, aga samuti koguduste õpetajad Arne Hiob, Erkki Juhandi, Ove Sander, Gustav Piir, Patrik Göransson ja Jaak Aus.

Päeva juhtideks olid laste suured lemmikud Karupoeg Puhh ja Christopher Robin. Neid tegelasi jätkus küll kõikjale - kontserti juhtima, lastega mängima, laulma ja tantsima - ning oma ülesandega tulid nad hiilgavalt toime. Igapäevaelus ei kanna nad muidugi nimesid Christopher Robin ja Puhh, vaid hoopis Meelis Holsting ja Jüri Kuusk.

Peale lühikest palvust ja ühislaulmist õnnistas praost Gustav Piir Tallinna koguduste pühapäevakooli lipu. See suur lipp koosneb väikestest riideruutudest. Iga kogudus valmistas ühe ruudu, kujutades sellel oma koguduse lastetööd iseloomustavat sümbolit. Nii on seal näha näiteks jaanimardikat, vikerkaart, kahe torniga kirikut ja veel muudki.

Pärast lipu õnnistamist oli aeg näidata üksteisele oma oskusi. Algas ühine kontsert, kus lauldi, loeti luuletusi, mängiti viiulit ja flööti, etendati lühinäidendit. Ja siis jaguneti väiksemateks gruppideks, sest oli aeg tegelda sellega, mis parasjagu kõige huvitavam tundus - kas voolida, teha tilgatrükki, osaleda muusikarühmas, teada saada, millega skaudid tegelevad, demonstreerida oma osavust sportmängudes või kasutada tapeedile joonistamise võimalust (mis kodus on kindlasti rangelt keelatud!).

Veel kuulati ansambli Robirohi mõnusat kontserti. Teadmised pandi proovile aga viktoriinis, kus mitme küsimuse puhul tuli õpetajal tõdeda, et lapsed teavad lausa ootamatult palju! Ning seejärel rääkis ja joonistas veel onu Raivo ühe õpetliku loo.

Kui päeva lõpus küsiti lastelt, kas nad tahaksid kunagi veel sellisest lastepäevast osa võtta, kostis üle saali valju ühehäälne JAH! Loodame, et see soov tõepoolest täitub ja järgmisel aastal kohtume jälle!


ISAD JA LAPSED
Kaari Hindreko

Meenub lugu väikesest poisist, kes vargsi isa töötoa ukse taha hiilib ning küsib: "Isa, kui palju maksab üks sinu töötund?" Isa mõtleb natuke ja vastab, et umbes sada krooni. Natukese aja pärast tuleb poiss uuesti isa juurde ja teatab otsustavalt: "Isa, ma tahan laenata sinu käest sada krooni?"
"Milleks sulle see?" imestab isa.
"Ma sooviksin osta ühe su tunni endale!"

Läbi aegade on südant valutatud selle pärast, et isad ja lapsed kaugenevad üksteisest. Piiblis on isade ja laste suhe väga tähtsal kohal. Jeesuski tuli inimesi Isaga õigesse vahekorda seadma.

Luuka evangeeliumis on öeldud: "Ja ta (Ristija Johannes) ise käib Tema eel Eelija vaimus ning väes, et pöörata isade südant laste poole ja sõnakuulmatuid õigele meelsusse, et valmistada Issandale korralikku rahvast." (Lk. 1:17)

Isa. Selle sõnaga meenub tavaliselt tugevus, vaprus, pere kaitsja, toitja, ehitaja. Palju harvemini hellus, armastus, õrnus. Ometi võiks ju jõu ja julguse kõrval olla isa ja mehelikkuse näitajaks ka soojus, armastus, tundeküllus, lähedus.
Ka see, kuidas me Jumalat mõistame, on seotud sellega, milline on meie arusaam isast. Karmi ja karistava isa eeskuju viib meid mõttele karmist ja karistavast Jumalast. Lapsed, kelle isa on armastav ja hell, tajuvad ka Jumalat kergemini just sellisena.

Isa armastuse ja isa tähtsuse teadvustamiseks, isade ja laste lähedasemaks muutmiseks, ja miks ka mitte, üleüldiselt perekonna austuseks hakati tähistama isadepäeva. See traditsioon sai alguse Ameerikas, 1910. aastal. Mõtte algataja proua John Bruce Dodd soovis, et sellel päeval peetaks isasid meeles just neile mõeldud jumalateenistusega. Ameerikas oli selleks päevaks küll juunikuu kolmas pühapäev, kuid komme tähistada seda novembris, jõudis meile naabritelt Soomest. Ilmselt sobis see aeg siinsetele põhjamaa inimestele paremini, et hilissügise hallusesse rõõmu juurde tuua.
Eestis tähistati isadepäeva esmakordselt 1988. a. Kuigi isadepäeva pühitsemine on meil veel uudne komme, saab ka see üha enam omasemaks - üheks tähtpäevaks teiste hulgas.

"Kaarlikese" lapsed pidasid oma isasid ja vanaisasid meeles perepäevaga. Oodatud olid muidugi ka emad, vanaemad ja kõik, kes ühte perekonda kuuluda võiksid.

Pärast alguspalvet ja laste esinemist algas töö "võistkondades". Isad ja vanaisad asusid koos lastega ehitama legodest fantaasiaskulptuure teemal "Masin, mida kodus vaja on" ning emad suundusid teise tuppa süüa tegema.

Milliseid leiutisi mehed ja lapsed koos valmis nuputasid? Kõige rohkem tundus kodus vaja minevat pesumasinaid või lausa pesumaju. Aga teiste seas olid ka söögitegemise masin ning solaariumi- ja massaazhiruum jpm. Loomulikult polegi tähtis see, mida valmistati. Oluline on koostegemise rõõm ning täiskasvanute ja laste omavaheline mäng. Mäng on ju "väga tõsine töö"!

Mida aga emad teises toas valmistasid, jäi esialgu saladuseks, sest isadel oli justkui märkamatult valminud ka eeskava. Nad astusid kõigi ette lauluga "Kikilips", sealjuures koos liikumisega!

Enne pidusööki jõudsid lapsed veel koos isadega ka teatevõistlusi ja muid mänge mängida ning laulda koos. Varsti oligi aeg emade valmistatud võistlustöid degusteerida. Uhkele isadepäeva peolauale olid nimelt ilmunud tort nimega "Isa", isadele mõeldud ilma suhkru ja rasvata tervislik võileivatort, ning "Isade valgusfoor" - kolm vaagnatäit erivärvi võileibadega. Ja hulgaliselt erinevaid kooke ja torte, mis olid emade poolt juba kodus salamahti valmis küpsetatud.

Nii see isadepäeva pidu lõppeski, üheskoos head paremat maitstes.

Loodetavasti jäi sellest päevast kõigi osalejate hinge midagi, millele mõelda. Näiteks see, kui tähtis on tegelikult oma lastega koos olla. Ja koosolemiseks ei pea üldsegi mitte ootama järgmist isade- või emadepäeva - koos saab olla iga päev. Küllap on võimalik leida üksteise jaoks kasvõi tunnike igast päevast, kui vaid väga tahta. Sest on oluline, mis me oma lastele edasi anname - saavad ju neistki kunagi isad ja emad.

Kõige tähtsam ja suurim on armastus. Kui see ei unune, siis ei pea ka meie lapsed muretsema, kas saaks kuidagi osta oma vanemate käest aega ja tähelepanu. Me oleme üksteisele vajalikumad kui arvata oskame.


KIRIKUKOOLI IV RÜHM MEIE "SEENIORID"
Küllike Valk, Andri Must, Mari-Liis Pellmas, Kerlin Kerde


Selles Sulases alustame lastetöö rühmade ja ringide tutvustamist. Kõigepealt teeme tutvust kirikukooli vanima, IV rühmaga.

Õppeaasta 2001/2002 on alguse saanud ning uue ja huvitava õppeprogrammi - tsükliõppe - esimene teemadering edukalt läbitud. On jõulueelne suur ootusaeg - igati sobiv aeg mõtelda selle üle, kes me oleme ja kuhu soovime jõuda.

IV rühma juhendavad õpetajad Sirje Laar, Monika Soosaar ja Küllike Valk. Selle rühma lapsed on kirikukoolis need kõige suuremad, vanemad ja kogenumad; võiks ehk öelda isegi - seeniorid. Mõni on kirikukoolis juba 11. aastat, mõni pisut vähem (7.-8. aastat). Muidugi on ka neid, kes liitusid rühmaga alles paar aastat tagasi. Aga olenemata "staaþist" on laste arvamused sarnased.

Ajades lastega juttu ja esitades neile küsimusi, et selgitada arusaamisi ja seisukohti kirikukoolis osalemise suhtes, ilmnes paljugi huvitavat, aga ka ootuspärast.

Ühiseid arvamusi oli väga palju. Lastele on väga tähtis käia kusagil ringides. Kirikukooli lapsed, põhiliselt tüdrukud, on aktiivsed ka paljudes muudes ringides. Võib öelda, et tüdrukute puhul kehtib kindlasti ütlus "kes palju teeb, see jõuab palju". Samas ei ole nende aktiivne tegutsemine paljudes huviringides saanud takistuseks heale õppeedukusele.
Poistega on lugu pisut teine. Nende jaoks on kirikukool ja meie lastetöö ringid vaat et ainus koht, kus saab olla ja iseendaks jääda ning kuhu nad on igal juhul alati oodatud.

Lisaks oma rühmale tuntakse rõõmu ka nendest üritustest, mida lastetöö üldiselt pakub. Kiidetud on perepeod ja muud üritused, eriti hinnatakse aga loomulikult laagreid.

Kirikukoolis käiakse lihtsalt iseenese heast tahtest, nagu selgus vastustest küsimusele, kas ema-isa ajavad kirikukooli. Enamasti tullakse ikka enda soovil, kuid natuke ka sõbrannade pärast, kes on samas rühmas. Teinekord aga nende sõbrannade pärast, keda vahel kaasa võetakse - uudistama.

Rühma suurusega on lapsed rahul. See 6-7 last, kes koos käivad, on päris paras punt. Tundide ülesehituse kohta märgiti vaid, et käsitööd võiks rohkem teha. Olgu siinkohal mainitud, et kuna lapsed on nii aktiivsed vestlejad, siis isetegemiseks tuleb võtta lisatunde, mis nüüd jõulueelsel ajal plaanis ongi.

Pered, kus kasvavad IV rühma lapsed, on muidu ka aktiivsed koguduse liikmed. Käiakse kirikus muulgi ajal kui laste jumalateenistustel. Lapsed arvasid üksmeelselt, et kui neil endil ükskord lapsed on, siis kindlasti toovad nad ka nemad kirikukooli.

Jääb vaid tõdeda, et ühiselt (nii õpetajad kui ka kogu kogudus) kasvatame omale häid koguduseliikmeid! Ja seda lisaks sellele, et pakume lastele vabaaja veetmise võimalusi ning kristlikku haridust.

Jõulurahu teile kõigile!


LEERILAAGER PILISTVERES
Meelis Holsting

Selle aasta oktoobri lõpus tuli koguduse majas esimest korda kokku Kaarli koguduse noorteleeri seitsmes, pea kolmekümne liikmeline, rühm. Selleks et omavahel tuttavamaks saada ning leerikaaslasi ja õpetajaid paremini tundma õppida, otsustati minna novembrikuu viimaseks nädalavahetuseks sõpruskogudusse Pilistverre leerilaagrit pidama.

Nõnda siis koguneski reedel, 23. novembril kella viieks kiriku peaukse juurde kenake hulk suurte kottidega noori inimesi, et sõita vastu oma elu esimesele leerilaagrile. Paari tunni pikkuse sõidu järel ootas tulijaid Pilistveres soe söök ning pärast mõningast segadust, kes ja kus endale magamiseks sobiliku koha leiab, sai esimene õhtu Pilistveres juba päris hoo sisse. Üheskoos õpiti selgeks leerikaaslaste nimed, rühmades arutleti selle üle, milliste ootustega laagrisse tuldi ning koostati laagrireeglid. Pärast seda "reisiti" veidi maailmas ringi - muidugi vaid kujutlustes. Vaimusilmas joonistati ühiselt endi ette põrandale maailma kaart ning igaüks sai minna sinna, kus tema arvates on maailma kõige ilusam paik, kus elavad kõige lahkemad inimesed või kus on inimestel kõige raskem elada, aga ka sinna maale, mille keelt sooviks keegi õppida. Selline unistusreis andis kõigile tükiks ajaks mõtlemis­ ja arutlusainet.

Pärast ühist õhtupalvust oligi laagri esimene päev läbi ning käes aeg magama minna.

Järgmisel päeval peale hommikusi tavapäraseid toiminguid nagu hambapesu ja söömine jaguneti rühmadesse. Enamasti olid seekord laagris rühmajuhtideks eelmise aasta leeriõpilased, kes nüüd usinasti rühmajuhi tarkusi õpivad. Nende eestvedamisel asuti, nagu juba varem kokku lepitud vestlema südametunnistuse teemadel. Üheskoos otsiti vastust küsimusele, mis on südametunnistus ja kas seda kuulates muutub meie elu kergemaks või raskemaks ning kuivõrd tänapäeva inimene üldse oskab ja tahab oma südametunnistust kuulata. Rühmatöö kokkuvõtteks tegi iga rühm ühe reklaami, mille eesmärgiks oli inimestele nende südametunnistust meelde tuletada. Nii oli rühmatööna sissejuhatus tehtud ja õpetaja Jaak Aus võis jätkata leerilastega vestlust samal teemal.

Pärast lõunasööki ootas ees järjekordne reis, muidugi jälle vaid kujutlustes. Sel korral viis "sõit" üksikule saarele. Igaüks sai koostada endale nimekirja asjadest, mis kindlasti kaasas peavad olema, kuid kuna paat oli väike, ei saanud kaasa võtta rohkem kui 10 asja. Pärast seda, kui rühmades oli mitu korda varustuse nimekirju lihvitud, oligi kuus matkaseltskonda saarel kohal. Järgmised tunnid kulusid selleks, et ühist elu saarel toimima saada. Hiljem vesteldes ja mängu üle arutledes tuli tõdeda: selleks et rahulikult koos elada, on vaja üksteisega arvestada ja üksteist austada.

Õhtune programm algas ettevalmistustega teatriõhtuks Pilistvere moodi. Maailmaesiettekandele tulid tragöödia "7 pöialpoissi, Kakuke ja Lumivalgeke", muusikal "Punamütsike ja 3 põrsakest" ning räpp-ballett "Tuhkatriinu ja 3 karu". Õhtu jätkus ühiste mängude ja lauludega.

Laagri viimasel päeval õpiti koos noorteleeri muusikaõpetaja Rael Leedjärve ja õpetaja Jaak Ausiga jumalateenistuse korda ning osaleti jumalateenistusel Pilistvere kirikus. Kui maja oli laagrisegadusest jälle korda seatud, ootas juba ka buss, mis väsinud laagrirahva jälle linna tagasi tõi.

Laagri päevikust võib leida järgmised read: "Kuigi ma käisin siin esimest korda, tundub, et see on ülitore ja äge koht. Elamused Pilistverest jäävad kauaks meelde."